Hommikused lehed

SdF, sealihasupp ja Eesti Vabariigi tulevik.

Pariisi linnavalitsus keelas Soliditare des Francais nimelisel heategevusgrupil vaestele tasuta sealihasuppi jagada, kuna see on rassistlikult solvav muslimite ning juutide vastu, kes usulistel põhjustel ei tohi nimetet looma söögiks pruukida.
SdF läks asjaga muidu kohtusse ja võitis - kohus leidis, et on täiesti loogiline, et eraalgatuslik heategevusorganisatsioon võib jagada sellist suppi nagu ise tahab - oma asi, kes seda sööb. Pariisi linnapea aga lasi asja edasi kaevata ning sai järgmise astme kohtus võidu.
Nyyd ootame, mis saab Euroopa inimõiguste kohtus. (EPL)

Mina isiklikult leian, et see on päris hea nali.

Samas on see aga hoiatav märk Euroopas aset leidnud ja leidvatest arengutest. Viimasel ajal on islami pealetung meie maailmajaos päris tõsiseks arutlusteemaks olnud - räägitakse sellest, kuidas sadat eri karva muhhameedlased (hah! Paar päeva tagasi, moslemikultuuri tunnis, selgitas moslemist lektor kyll, et see usk ei ole muhhameedlus, kuna Muhhamed ei mõelnud seda välja, vaid edestas lihtsalt jumala sõna, aga noh.. ateist nagu ma olen, ei uskunud ma teda) rändavad Euroopasse sisse ja valged kristlased välja. Ning muidugi mäletame me hiljutisi tänavarahutusi ja moslemiriiete yle käivaid vaidlusi Prantsusmaal. Päris hästi on mul ka meeles prohvet Muhhamedi pildiga seotud skandaal Taanis ning Inglismaa peamulla syydistus, et inglise naised, keda sealsed moslemid vägistada armastavad, on selles ise syydi, sest kannavad liiga ahvatlevaid riideid (kõne all on siis see, mida meie maal tuntakse kui “tavalist” riietust). See sama Inglismaa peamulla teatas kunagi ka, et “Inglismaa on Allahi maa” - päris naljakas väide riigi kohta mille riigiusk on Anglikaani kristlus.
Arvan, et selle näite valguses tuleks meil ymber hinnata Eesti immigratsioonipoliitika ja selle aina leevenev arengusuund. Mina isiklikult soovin ka edaspidi suvel lyhikesi pykse kanda ja õlut juua (asjad, mida moslemid kipuvad keelustama kohtades, kus see neil võimalikuks osutub). See kui immigrandid muutuvad nii ylbeks, et hakkavad protesteerima neile jagatava toidu vastu ja lasevad selle jagamise yldse keelata, sest mingitel subjektiivsetel põhjustel see neile isiklikult ei meeldi - n i n g ka yhiskondlik struktuur seda poliitilist korrektsust taga ajades normaalseks hakkab pidama (linnavalitsus, politsei ja Prantsuse riigikohus), on absurd!
Islamiusulistel on komme kõikjal, kuhu nad levivad, vähemusena enamikule oma reegleid peale suruda - elusolendeid (Prohvet Muhhamed k.a.) on graafiliselt kujutada keelatud n e i l, mitte meil, ylejäänutel; pikki pykse ja oma burkhasid või muid hõlste peavad kandma n e m a d, mitte meie ja sealihasöömise keeld käib samuti n e n d e, mitte meie kohta. Ometi yritavad nad vastavaid usureegleid peale suruda ka ateistidele või teiseusulistele saavutades seejuures märkimisväärset edu keskkondades, kus jälgitakse usuvabaduse põhimõtteid.
Islam, mis on 600 aastat noorem, kui kristlus, on mingis mõttes oma arengult samas kohas, kus oli kristlus XV sajandil. Ristiusu ja Euroopa kristlike monarhide võimu ajaloolist laianemist uurides, olen ma tihti mõelnud sellele, kui rumalad oli eurooplasi mitte tundvad pärismaalased, kes (tulevastes)kolooniates “ussi oma rinnal soojendasid”, kuni too piisavalt tugevaks muutus, et nad orjusse heita. Sest usu ja kultuuri levitamise sildi all laiendati tegelikult ju oma võimu alust maad. Tegu oli vallutusega ja praegu oleme me samas rollis, mida kunagi täitsid näieteks indiaanlased, kes nägid esimesi habemessekasvanud valgeid suurte paatidega yle ookeani tulemas - nad toitsid neid, katsid neid ja tulid mõnedele nende usu- või kombealastele veidrustele vastu. Valged aga kosusid ja neid tuli juurde kuni järsku -hopsti!- oli kohalikest kuidagi saanud nende alamad, kes ei saanud selle vastu enam midagi teha.
Yhe korra on Eesti juba uue usu toomise sildi alla eestlaste käest sajanditeks võõra võimu alla heidetud, seda XIII sajandil. Ma ei näe põhjust lasta seda uuesti teha 700 aastat hiljem, olukorras, kus meil on piisavalt ajaloolisi näiteid, millest õppida.

Tehke rohkem sugu ja sigige usinamalt, siis pääseme demograafiliselt august ja rahvuslikust autogenotsiidist, ning pole vaja välismaalt tõõjõupuuduse tõttu võõrausulisi ja -kombelisi immigrante sisse tuua. Igasse Eesti perre vähemalt kolm last! Neli või viis on veel parem.