Hommikused lehed

Rahvas toetab selgrootut välispoliitikat (vähemalt seda yritab Postimees väita)

Pronkssõdur on kyll igatpidi ära räägitud teema, aga ma võtan ta siiski veel korra ylesse, sest täna hommikul Postimeest lugedes torkas mulle kohe silma esikaanel paiknev suur tekst, mis teatas, et pooled eestlased pooldaks järeleandmisi Venemaale, et mitte põhjustada venepoolseid majandussanktsioone. Natuke allpool oli kiri, mis lubas, et ma saan selle kohta lähemalt lugeda Postimehe kuuendal lehel, aga tundub, et mulle tehti tynga, sest kuuendal lehekyljel leidsin ma eest hunniku reklaami ja ka viies ja seitsmes lehekylg, mida ma seekord ebatavalise põhjalikkusega kontrollisin, ei sisaldanud mingit teemakohast informatsiooni.
Artikkel ise on loetav võrgus:
http://postimees.ee/310107/esileht/siseuudised/242170.php

Mind pani aga mõtlema, mis kuradi pull see nyyd jälle on?! Kas meil ei mäletata midagi piirileppest, mille abil Venemaa meiega suheldes yheksakymnendatel jumal teab mis asjad läbi surus.
Iga paari aasta tagant tuli jälle ylesse mingi teema, et teeme veel yhe asja Venemaale ära, siis Venemaa sõlmib meiega lõpuks piirilepingu ja annab presidendi ametiraha tagasi. No sittagi.
Taoline järeleandmispoliitika pole enne kuhugi viinud ja ei vii tulevikus ka.

Mõnda aega tagasi ma kirjutasin pronkssõdurist ja sellest, kuidas see on ära kasutamata propagandarelv, nyyd ma tahaks kommenteerida seda kui poliitilist relva, millega Venemaa meid praegu materdab. Kuigi õigem oleks öelda, et see on relv, mille toru me omale ise suhu oleme toppinud ja mille päästikut me praegu suure varbaga õrnalt mudime. Sest muud võrdlust ma ei oska tuua mõttele, et me peaks hakkame Venemaa ebasoosingu hirmus toda pronkskuju säilitama.

Venemaa vehib oma nö “majandusrelvaga” (mõnelpool tuntud ka kui “energiarelv”) ka teiste naabrite suunas, aga seda ei tohiks võtta nii tõsiselt. Näiteks majandusminister German Gref on selliste Eestivastaste sanktsioonide vastu ning ka president Putin ei tundu sellest mõttest eriti vaimustuses olevat. Seega, kui võtmetegelased seda asja ei toeta, oleks täielik absurd, kui Eesti loobuks oma riikliku vabaduse teostamisest mingite Moskva kuulujuttude pärast.

Ja neid tuleb sealt ikka iga natukese aja tagant, yks lollim kui teine, esimese laksuga tuleb kohe pähe, kuidas siin natuke aega tagasi arutati selle yle, et Venemaa peaks oma piiri Eestiga ymber sättima - Ida-Viru pidi hoopis Venemaale minema. Ma ei mäleta, et Postimees siis oleks poolt- ja vastuargumente välja toonud või rahva arvamust uurinud “51% rahvast arvab, et Venemaaga tuleks Ida-Viru asjus järeleandmisi teha, et vältida kaubandussanktsioone.”

Järeleandmised viivad aina uutele järeleandmistele. Piiri ja Pätsu ketiga oli nii - nyyd on peale kymmet aastat(!) lõpuks nende tagaajamisest loobutud. Kas järgmised kymme aastat teeme Venemaale vastutulekuid naftatransiidi kaotmaise hirmus, kuni lõpuks lööme käega, kuna see niikuinii lõpetatakse? Venemaa yritab juba pikemat aega omale alternatiivseid transiidikanaleid leida, sest ta tajub sõltuvust endistest idabloki riikidest, kuna kogu kaubandus Läänega käib nende kaudu. Huvitav lähenemine oleks, kui Eesti nyyd mingil täiesti suvalisel ettekäändel hoopis Vene transiidi peataks ja Venemaale mõne vihje teeks, et asja saaks korda kui me piiri lõpuks paika paneme. Tegelikult Eesti kyll nii ei käitu - meil on siiski veel mõistust peas (ja sellega juba Venemaad ei mõõda) ning väikeriigid säärast poliitikat reeglina ei harrasta.

Aga pronkssõduri kohta võiks ju mõne vihje teha, et oleme valmis sellest rääkima, rääkige teie ainult meie Pätsu ketist. Võiks ju. Võiks, aga ikka ei tehta, sest Eesti välispoliitika yks kiiduväärne(?) joon on aus otsekohesus - me ei sahkerda endale midagi. Seda kyll suuresti seetõttu, et meil puudub selle järele vajadus (oleme siiani ju ainult kindlaid eesmärke taga ajanud, nagu NATO ja EL). Selle positiivse tulemusena teab ka inimene, mida riik tahab ja võim ei kaugene rahvast. Inimene saab olla kas valitsuse poliitika poolt või vastu, aga ta saab aru, kes seda ajab, miks ta seda ajab ja mille poolest see talle ja riigile kasulik peaks olema (Nt EL - kes seda kahjulikuks pidas, see pidas, aga see on normaalne siseopositsioon. Rahvahääletus tõestas, et enamuse arvamus yhtis siiski valitsuse omaga). Pealegi on endal ka hea tunne teada, et kui meil ka muud ei ole, siis on vähemalt tõde ja õigus meie poolel.

-

Kui sõjaväekolonn satub varitsusele, on ta standartne tegevus kohene rynnak - ei teata, kes neid varitses, kui palju neid on, aga tule alla sattununa, tungitakse kohe ryndavale yksusele peale. See tähendab initsiatiivi ylevõtmist. Initsiatiiv on oluline põhimõtteliselt kõiges, mis vähegi konkurentsiga seotud, ka väitluses ja poliitikas, mis on eelpoolemainitu põhiline praktiline rakendus. Kuni yks loobib syydistusi ja teine neid eitab ja ennast välja vabandab on initsiatiiv syydistaja rollis, sama ka siis kui too annab ähvardusi ja teine neist pääseteid otsib. Eestilgi on olnud sääraseid võimalusi initsatiivi haaramiseks, aga oma poliitika ausameelsuse pärast me neid ei kasuta. Näiteks toon Vene-Saksa gaasijuhtme ehitamise Soome lahe põhja.
See rajatakse rahvusvahelise vee alasse, mis Eesti ja Soome territoriaalvete vahel paikneb. Selle koridori olemasolu on aga Eesti ja Soome kaehpoolse kokuleppe tulemus, kuna tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ja Soome lahe kitsusest, peaksid meie merepiirid seal kokku saama - koridor loodi põhimõtteliselt selle pärast, et ei viitsitud majandada Vene laevadega, mis muidu oleks kogu aeg läbi meie territoriaalvete sõitma pidanud. Sellest koridorist on aga võimalus loobuda - tõsi, me poleks seda teinud, sest Vene laevade kysimus on endine, aga väikese vihje asjast huvitatute sabinasse ajamiseks oleks võinud ju ikka teha. Mingid naljaviluks peetud kõnelused Soomega merepiiri asjus oleks andnud meile mõlemale ettekäände nii Venelt kui Saksamaa kaudu ELilt yhtteist välja kaubelda. Kui ka mitte midagi suurt ja kallist, siis mõne sentimentaalse väärtusega mälestueseme, nagu presidendi kett või midagi säärast ikka.

Tulles tagasi esialgse Pronkssõduri teema juurde, tuleb kiita välisminister Paeti (keda hiljuti Nõmme kroonimata kuningaks nimetati), kes selle statistika peale, mida Postimees välja tõi, väga targalt teatas, et tema sellega nõus ei ole. «Kuulge, kui Venemaa ja Valgevene suhted on olnud kogu aeg suurepärased, siis ometi ei takistanud see Venemaad aastavahetusel Valgevenesse suunduvaid naftakraane kinni keeramast,» tõi Paet värske näite. «See on kinnitus sellele, et eelkõige peab olema endas kindel ja ajama siinseid asju nii nagu tunneme, et meie riigis õige on.»[Postimees]

Oma sisepoliitikat tuleb ikka ise ajada. Kui me juba sellistes pisikestes kysimustes Venemaa pärast järeleandmisi teeme, siis ei saa siin mingist riiklikust iseseivusest rääkida. Kui meil on võetud seisukoht, et tegu on okupatsioonisymboliga, siis tuleb seda ka vastavalt kohelda. Eriti kui see ärritab jõudusid, mis reageerivad sellistele kavatustele valulikult ja demosntreerivad säärastel puhkudel ikka, et nemad Eesti suveräänsusest eriti lugu ei pea - sellises olukordades oleks järeleandmine enda sõltumatuse tunnustamine. Kysimus ongi ainult selles, milleks seda paganama kuju seal Tõnismäel pidada (selle teema kohta uurige mu eelmist vastavasisulist postitust). Kui ta on apoliitiline haud või lihtne mälestussammas jätke ta rahule, kui ta on okupatsiooni symbol võtke ta maha - See tuleks ainult lõpuks ära otsustada ja kohe kindlasti ei tohiks lasta Venemaal transiidi kaudu mõjutada seda, mis on siianti veel meie, mitte nende sisepoliitika.

Juuresolev graafik demonstreerib Postimehe tellimusel Emori poolt tehtud uuringut. On näha, et eestlased ise eelistaks jäigemat venepoliitikat, erinevalt muudest Eestis elavatest rahvastest (köhh-köhh), aga yldine statistika on see mis loeb. Meil maksab siiski kodakondsus, mitte rahvuslik kuuluvus, ja kodakondsust jagatakse viimasel ajal ysna kergel käel.