Hommikused lehed

Vajame valijakaitseseadust. Aga ehk piisab ka Reklaamiseadusest?

Ilmar Raag räägib, et sarnaselt Tarbijakaitseseadusega oleks meil vaja valijakaitseseadust. Teda huvitab nimelt, kas parteid oma kampaania käigus antavaid valimislubadusi kuidagi ka põhjendada suudavad. Vastuse saamiseks suundus ta Reformi- ning Keskerakonna kodulehtedele.

Reformierakonna lehelt lootis ta teada saada, kas reformierakondlastel on ka mingi visioon, kuidas nad täpselt kujutavad ette Eesti Euroopa viie jõukaima riigi sekka viimist, aga säärast infot ta nende kodulehelt ei leidnud.
Keskerakonna puhul pakkus hr Raagile huvi, mille arvelt ja kuidas plaanitakse avaliku sektori töötajate palkade 25 000 krooni tasemele tõstmist. Keskerakonna kodulehelt leidis ta plaani, et palgatõus viiakse läbi nelja aasta jooksul palka igal aastal 23% võrra tõstes, aga ei midagi täpsemat.

Tõepoolest, säärased populistlikud reklaamid, milles antavate lubaduste täidetavus äärmiselt kahtlane on, panevad mindki mõtlema, mismoodi need mehed oma plaane täita kavatsevad. Ma nagu mäletaks, et keskmise palgaga juba anti kord lubadus see nelja aastaga 9000kr peale tõsta (Reformierakond, 1999), aga see plaan kukkus kolinal läbi ning nimetet näitaja hakkab alles praegu sellele tasemele jõudma, samas kui keskmine palgasaaja saab kuus tulu ikka ainult ca 5500 krooni.

Teine kysimus, mis mind kummitab, on, mis saab siis, kui neid lubadusi ka praktikas täitma hakatakse. Keskmise palga forsseeritud tõstmine olukorras, kus reaalne tootlikuse kasv seda ei toeta, ei tohiks meie majandusele just eriti hästi mõjuda. Portugali näite varal on meedias juba mitmeid kordi räägitud, kuidas järsk palgatõus pidurdab majanduskasvu ja seega ka elu paranemist ning palkade edasist tõusu tulevikus.

Lugedes hr Raagi arvamusartiklit Päevalehes mõtlesin ma kohe Reklaamiseadusele, mis keelab eksitava reklaami esitamise. Kui keegi väidab, et tema pesupulber on maailma parim, peab ta seaduse järgi olema võimeline seda ka tõestama. Loogiliselt võttes peaks seega ka näiteks Reformierakond olema võimeline arupärimise korral mingi realistliku(!) programmi ja prognoosi abil selgitama, kuidas nad kavatsevad Eesti viie jõukaima Euroopa riigi sekka viia.

Tõsi, Reklaamiseaduse neljandas paragrahvis (Eksitav reklaam) mainitakse selgesõnaliselt tooteid ja teenuseid ning ma pole kindel, kas poliitilist parteiprogrammi embaks-kumbaks pidada saab, ent kui pöörduda seaduse täitmise yle järelvalvet teostavasse Tarbijakaitseametisse peaks siiski teada saama, kas ka poliitilised reklaamid ja nendes antavad lubadused seaduse reguleerimisalasse kuuluvad või mitte.

Igal juhul oleks huvitav teada saada, kas parteid peavad olema võimelised enda lubadusi ka põhjendama ja kui nad seda ei ole, siis ma toetan täielikult hr Raagi ettepanekut seadusega see kohustus sisse seada. Iseasi kas selleks uut seadust vaja on: võib piisata ka reklaamiseaduse täiendamisest viisil, mis laiendaks eksitava reklaami kohta käivad punktid ka programmilistele valimisloosungitele ja nendes esitatavatele konkreetsetele lubadustele.

Ilmar Raag: tahan valijakaitseseadust
[http://epl.ee/artikkel/373463]

Tähelepanu! Selle postituse kirjutamisel lähtusin ma vaid Ilmar Raagi artiklist Eesti Päevalehes ning Riigi Teatajas avaldatud Reklaamiseadusest. Mainitud parteide kodulehti hr Raagi väidete tõelevastavuse kontrollimiseks ma eraldi läbi ei vaadanud.

Valimiste kohta varem:
Päevalehe yleskutse: Riku kas või valimissedel