Hommikused lehed

Sõda pole läbi enne kui viimane sõdur on surnud

Selle pärast ongi suur osa Teise maailmasõjaga seotud intrigeerivatest faktidest salastatud kuni aastani 2017, mil viimased veteranid peaks hauas olema.

Lootus neid või mõningaid sama huvitavaid fakte eilsel sõjaajalookonverentsil Rahvusraamatukogus kuulda oli naiivne.

Ma ise kyll ei plaaninud seda yritust siin kajastada, kuid kuna No Remorse seda oma blogis nii lahkelt kirjeldas, postitan ma siia lingi ja väikse endapoolse kommentaari.

Konverents oli tõepoolest mõttetu.

Kõige võimekam esineja oli ootuspäraselt härra Einar Laigna, kes avaldab muljet juba puhtalt oma isiksuse jõuga. Tema konverentsi juhatajana kahjuks ise yhtegi sisulist teemat ei käsitlenud - vastasel juhul oleksin ma sellel yritusel ehk midagi huvitavat kuulnud.

Ylejäänud esinejad olid lihtsalt kurvastavad. Kellel oli midagi öelda, see ei osanud rääkida ega esineda. Kui põnevaima teemaga esineja Lembo Tanningi tekst diktofonilindilt paberile kirjutada, siis on see sõna otseses mõttes seosetu soga - kõnes ja slaidide abil sai vähemalt aru, mis tal mõttes oli (slaidide pealt sain ma aru, et ta on suutnud täiesti loetava ja huvitava sisuga raamatu kirjutada - seda tahaks kunagi lugeda: “Euroopa probleem ..Teine maailmasõda”), aga muidu oli ta esinemine kyll kehv(Seotud kindlasti ka lyhikese ajalimiidiga, mille jooksul oli vaja suur teema ära rääkida).
Kes oskas rääkida, see.. noh, ega just keegi selle poolest ei säranud, aga kes olid võimelised artikuleeritud kõneks, rääkisid teemadel, milles ei olnud tõepoolest midagi huvitavat. Nö spetsialistide ettekanded olid oma sisult kooliprogrammi kaudu enam-vähem tuttavad niikuinii ja minule kui ajaloost huvitatud isikule ei pakkunud nad tõesti mingit pinget.

Tunda oli ka ajaloolise õigluse nõudmise nooti. Inimesed, kes tundsid, et neile on ajaloos ylekohut tehtud, rääkisid oma seisukohast publikule, kelle kohta oli teada, et nad on ise sama meelt. Ajaloolisest või teaduslikust seisukohast oli see mõttetu. Kogu yrituse jooksul sain sisuliselt yhe huvitava raamatusoovituse ja kysimuse, et kui Nõukogude sõdurid vägistasid Saksamaal miljon naist (konverentsil öeldi kaks korda suurem number?), siis kas keegi on teinud ka mingi pädeva statistika selle kohta, kui palju lehmi ja lambaid säärase väärkohtelmise osaliseks sai?
Nendest põhjustest oli tingitud ka minu varajane lahkumine yrituselt - läksin hoopis Coca Cola Plazasse vaatama filmi Shotimaa viimane kuningas, mis oli tõepoolest palju parem ajasisustus (lugege minu arvustust), kui RR konverentsisaalis oma munade laiaks istumine.