Hommikused lehed

Venemaa oht

Rootsi kaitsejõudude strateegilise analyysikeskuse juhi kolonel Stefan Gustafssoni hinnangul on Põhja-Euroopa julgeolekukaart muutunud (artikkel). Venemaa on teinud poliitilise pöörde ning ka vene sõjavägi on oma lagunemise põhjapunktist mööda saanud. Ehk Venemaa mängib siinses regioonis taas ohu rolli. Samal hinnangul on ka Norra kaitseinstituut, mis oma raportis aastate 2009 kuni 2012 kohta nimetas Venemaad taas sõjaliseks ohuks. Norralased ei karda kyll otsest invasiooni, kuid peavad võimalikuks piiratud sõjalisi aktsioone (Aftenposten).

Olukorras kus rootslased nõuavad kaitseressursside suurendamist ja tahavad riigi julgeoleku kindlustamiseks vähendada rahuvalvemissioone riigist väljas - vähem sõdureid välimissioonidel tähendab rohkem sõdureid kodus, valmis riiki kaitsma - ning ka Soome on oma kaitseeelarvet oluliselt suurendanud (kui mu mälu mind ei peta, siis kuskil aastavahetuse paiku sai Soome kaitsevägi esimese kysimise peale iseseisva kaitsevõime säilitamiseks 200milj € lisaraha), on huvitav, kuidas reageerib sellele Eesti.
Kui juba riigid nagu Rootsi ja Norra näevad Venemaas ohtu, peaks ka Eesti vähemalt pisutki muretsema, kuna erinevalt äsjamainitutest käsitletakse meid Venemaal siiski kui maad, mille iseseisvus idanaabrist on ajutise iseloomuga nähtus.

Eesti poolelt pole ma mingit kommentaari seni kuulnud. Ainus, mida meie kaitsepoliitika vallas muuta tahetakse, on endiselt kaitseminister Jyrgen Ligi veetav kava loobuda reservväe koolitamisest ja minna yle täielikult elukutselisele Kaitseväele - suund, mida ma kogu lugupidamise juures, mis ma minister Ligi vastu tunnen, kuidagi heaks kiita ei saa.
(Kui keegi soovib minuga siinkohal väidelda teemal ajateenistus versus palgaarmee, siis võtke asi kommentaarides ylesse, ma olen rõõmuga nõus vaidlema.)

“Uus kylm sõda”, millest viimasel ajal räägitakse, on ilmne liialdus ja ka mingit kuuma sõda ei ole siin regioonis lähemas tulevikus näha, ent pikemas perspektiivis on kõik võimalik.
Venelaste kõrval elades tuleb arvestada, et nende katsed Eesti alasid sõjaliselt vallutada on kestnud järjepidevalt alates 11ndast sajandist (varasema kohta puuduvad andmed) kuni kaasajani ja ei ole absoluutselt mingit põhjust arvata, et nad on sellest pika perspektiivi poliitikast nyyd loobuda otsustanud.

Loomulikult ei tähenda see tõsiasi seda, et Venemaa oleks meid kogu selle yheksa sajandi jooksul pidevalt rynnanud - teatavasti on kõigil riikidel oma tõusud ja mõõnad, mil välispoliitikat teoestatakse vähem jõuliselt, ning Venemaa on just yhe säärase mõõna põhjast välja tulemas.
Tõsi, Venemaa jääb näiteks oma majandusjõult praegugi alla Mehhikole, Lõuna-Koreale ja Brasiiliale ning hinnanguliselt on umbes pooled ta kasutatavad väed praegu seotud sõjaga Tshetheenias, ent siin regioonis segaduse tekitamiseks on tal jaksu piisavalt ning praegune nõrkus ei pruugi olla jääv, eriti mitte nii suure ja ressursirikka riigi nagu seda on Venemaa puhul.

Rootslased ja Norrakad näevad igal juhul ohtu ja see tähendab, et ka meie ei peaks kõige selle peale päris rahulikult vaatama ja ohu peale vilistama.

Päevaleht ja Postimees samal teemal.