Hommikused lehed

Mis kasu on valimistest? (keskmisest kollasem kirjutis)

See läbinisti omakasupyydlik kysimus meelel mõlkumas astusin ma läbi Keskerakonna Nõmmel asuvast valimisstaabist (või kuidas seda propagandapunkrit kutsuma peakski). Kuna see jäi mulle mõnusalt teepeale ette, otsustasin vaadata, kas sealt mingit propagandistlikku, aga samas ka praktilist materjali jagatakse.
Keskerakonna nänniga on mul muidugi varem kahtlasi kogemusi olnud. Umbes poolteist aastat tagasi, kui toimusid kohalike omavalitsuste valimised, pisteti mul samas lähedal Nõmme ristmikul pihku Rein Ratase nimega pastapliiats, mis ei hakanud tööle. Ma yritasin seda kyll päris mitu korda kasutada, aga mingit tolku tast ei olnud ega saanudki olema (Jättis nii hr Ratasest kui ta erakonnast väga halva mulje).

Sisenenud valimisstaapi leidsin ma eest stiilipuhta teise-Eesti propagandakeskuse: tasuta ajalehed, lauad täis reklaammaterjale ja maiustusi ning sees tuiamas ringi sellised tegelased, kellelt tasuks pooliku eest hääle ostmist täiesti kaaluda.
Uurisin natuke välja pandud asju ja uudistasin parasjagu keskerakonna kaardipakki, kui minu juurde astus punkri perenaine, kes lahkelt ytles, et võtku ma kõike, mis soovin. Võtsin siis kaardipaki ja kausist kommi (väga hea komm oli, selline magushapu lutsukas). Kui ma imestasin, et siin eiratakse traditsioone ja pastapliiatseid polegi, anti ka see(Jyri Ratase nimega) ja öeldi, et see on viimane. Kingitud hobuse suhu kyll ei vaadata, aga ma mainisin neile siiski ka oma varasemaid kogemusi ja nendest tingitud kahtlusi Ratase-pastakate suhtes. Need kahtlused likvideeriti kiiresti praktilise demonstratsiooni abil - neil oli seal samasugune sodimisleht, nagu raamatupoes kirjatarvete letis.

Hoolimata punkri imelikust, pisut rusutud õhkkonnast lahkusin ma sealt ysna positiivses meeleolus ja otsustasin, et hoian silmad lahti, ehk silman ka kuskil mujal mõnda konkureerivat propgandapunkti, kust oma pastakavarule täiendust saada, aga tänase päeva jooksul ei jäänud mulle yhtegi muud mehitatud kampaaniailmingut silma.

Eelmistel valimistel õnnestus nt Reformierakonnal endast väga soe mulje jätta oma oravakondoomidega, aga täna polnud neid kuskil näha..

See panigi mind mõtlema, et tuleks korraldada valimislaat. Selline mess, nagu praegu on koolilaat. Näituste paviljonis oleks seda mõnus teha. Iga erakond saaks oma nurga, kus kihutuskõnesid pidada, kõik huvilised võiksid tiiru ringi teha, kysida huvitavaid kysimusi ning kõik saaks oma pastakavaru samuti täis.
On päris masendav mõelda, kui mitmeid kymneid miljoneid kroone riigi ja seega minu kui maksumaksja raha pannakse kampaaniate käigus hakkama, ilma, et mina sellest midagi saaks. Suur osa sellest ei lähe isegi lihtsalt ringlusse - et kena meediaklipp, mille tootmine keskkonda ei saasta ja materjale ei kuluta, vaid ergutab lihtsalt Eesti majandust. See läheb hoopis mingi paberrämpsu trykkimiseks, mis niikuinii kohe prygikasti rändab.

Selles mõttes on kõiksugu pastakad, kohvitassid ja kondoomid minu arvates väga positiivsed ilmingud - praktiline asi, mida ma väga hindan. Toimib ka pikajalise investeeringuna, sest need kestavad päris pikka aega (noh kondoomid välja arvata) ja tekitavad iga kord kui nt midagi kähku kirja on vaja panna, pastakal mainitud brändi suhtes sooje tundeid.

Siit annan ma ka poliitikutele ja yldse kõigile kampaaniameistritele yhe hea näpunäite: Ärge jamage mingite reklaamtrykistega. Kellegi ära photoshopitud nägu loosungiga “Vali!” minu postkastis ei pane mind kyll mingilgi määral mind teda toetama. Olgu siis sisuline tekst või logo praktilise eseme peal. Yks pastakas tasub ennast rohkem ära kui sada paberilipakat.

Ja yks näpunäide kõigile messikorraldajatele: võtke kätte ja tehke ära. Raudpolt, et kõik erakonnad kohale tulevad, kui te asja välja kuulutate. Saate rahaga ka nulli, kui boksikohtade või boksist väljas paiknevate lisareklaamplakatite eest raha kysite.