Hommikused lehed

Scoutsrännak 2007: tahtejõud vedas alt.

Täna räägin yldisemate teemade asemel natuke oma tegemistest.
Juba yle kuu aja tagasi olin kindlalt otsustanud, et osalen tänavusel (toimus eile) Scoutspataljoni poolt korraldataval 30-kilomeetrisel rännakul ja kõnnin sellele läbi, et oma ajateenistusest pärinevat head käimisvormi natukenegi yleval hoida.
Esimesed paar kilomeetrit kulges kõik ilusti ja plaanipäraselt - mõnus rahulik kõndimine seljakott seljas ja tuttavad näod ymberringi hoidis tuju yleval ja olemise mõnusa, aga siis hakkas mu varasem kindel läbikõndimisotsus vankuma. Juba hommikune enesetunne viitas sellele, et ma ei pruugi oma otsusega lõpuni vastu pidada ja nii juhtuski, et Paldiski linnapiiril mu tahtejõud murdus (ei kannatanud enam vaadata kõiki neid mööda silkavaid masse) ja hakkasin ka jooksma.
Rahulikus jooksutempos mõõdukate [rajal oldud ajaga võrdeliselt suurenevate:)] käimispausidega kytsin välja kuni finishini, kus sain lõpuks kirja aja 3 tundi ja 36 minutit. See on mu eelmise aasta ajast kyll kuus minutit halvem, aga kuna ma pole viimasel ajal enam eraldi jooksu- ja vastupidavustrenni teinud, siis pole see yldse halb. Halb on ainult see tunne mu jalgades, mis mind täna hommikul mööda tuba ringi komberdama paneb - sõjalissportlik tegevus, mis reeglina sisaldab alati seljakoti ja relvadega saabastes asfaldil jooksmist, ei kvalifitseeru kyll mingi trikiga tervisespordi alla.

Scoutsrännakul on lubatud (yritus on viimased kaks aastat ka tsiviilisikutele avatud) kyll ka tossudes ja dressides võistelda (mida suurem osa esimestest lõpetajatest, võitja kaasa arvatud, ka tegid), aga sõduriuhkus seda enamikul osalejaist nagu ka minul teha ei lubanud.

Sellise võitluse mõte pärineb taanlastelt, kes korraldavad missioonipiirkondades regulaarselt oma populaarseid Danconi nimelisi rännakmarsse. Kui eestlased sama kombe yle võtsid, siis lähtusid nad muidugi ehtmatsholikest põhimõtetest ja ei piirdunud mingisuguse 24 kilomeetrise lahingvarustuses poolmaratonijupatsiga, vaid toppisid osalejatele lisaks relvale ka kymnekilose koti selga ning vedisid distantsi kolmekymnele kilomeetrile (mille raja mahamärkijad mitteametlikel andmetel ise veel 34-seks pikendasid, kuna sobivad teed täpselt kolmekymmet ei võimaldanud ja lyhemaks seda ometi teha ei saanud).

Tänavusel Scoutsrännakul torkas veel silma suur sportlaste osakaal - avatud yritus meelitab ligi kõiksugu võistlusfanaatikuid. Nii oligi protokolli yksuse lahtrisse väeosade asemel tihilugu märgitud mõni spordiklubi ja veel oli lustlik vaadata Yksik-vahipataljoni ajateenijaid kellele nende ylemad otsustasid sellest rännakust teha noorteaja lõpurännaku. Nemad pidid raja läbima kyll täisvarustuses, mis kaalus yksjagu rohkem kui minu relvaga kokku 15 kilone kott, aga suuresti seetõttu mõjus nende vaeste udude rajal nägemine mu motsivatsioonile lausa uskumatult hästi:)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et igati positiivne yritus oli. Midagi oli sportlastele, kes tulemust jahtisid, midagi oli neile, kes oma võimeid proovida tahtsid ja ennast ribadeks jooksid, midagi oli suvitajatele ning seltskonnas matkajatele ja midagi (ysna vaevalist) oli neile, kes parasjagu aega teenisid ja kelle ylemad nad suurte kottidega sinna kupatasid. Ja midagi oli kindlasti ka Scoutspataljonile, kes sai sellest mõnusa promoyrituse, sest positiivsemat muljet kui see rännak, pole neil mulle siiamaani jätta õnnestunud. Mõnus on rajal kõndida, sörkida või joosta ja kontvõõraste inimestega sõbralikult juttu puhuda. Lausa hämmastav kui avatuks muudab inimesi yhine fyysiline pingutus.

Veel paar pilti:
Starditrygimine - toss on lõhkepaketist, millega sõjaväelise kombe kohaselt start anti.
Murka rajal - koerad oli päris popid jooksukaaslased, ehki neil läks kett päris korralikult maha. Peaks ka oma koera kunagi mõnele sellisele yritusele kaasa võtma - ehk õpib siis ja ei nuru enam nii palju jalutama.
Ilusad Paldiski loodusvaated - Ok-ok rajal oli tegelikult ka päris ilusaid vaateid nagu meri, pankkallas jne, aga sitta on eestlastel kahjuks teeäärde maha panna kyll kombeks