Eurosaadikud sunnitakse Riigikokku yle tulema?

27. Mar, 2007 | ivar |

Kui julged teha, siis julge ka tunnistada on yks väga hea ytlus, millega noomitakse tavaliselt pisikest pättust teinud inimesi. Sama tooniga tahaks noomida Europarlamendi liikmeid Andres Tarandit, Katrin Saksa ja Siiri Oviiri, kes kandideerisid Riigikokku soovimata lahkuda Europarlamendist(EPL).

Eestis levinud kommet kandideerida oma nimekirjale häälte võitmiseks ilma soovita mandaati kasutada pean ebaeetiliseks nii kohalike omavalitsususte- kui ka riigikoguvalimiste näitel. Kuna Eestis on see legaalne (Kahte kohta valitu võib siiski ise otsustada, kas ta jääb nt Tallinna linnapeaks või siirdub Riigikokku), siis ei pea ma seda halvaks. Seni kuni seadus lubab andke minna. See, et mulle isiklikult säärane teguviis ei meeldi, pole seejuures oluline. Oluliseks muutub see alles siis, kui kurbade nägudega Eurosaadikud halavad selle yle, et paha Europarlament neid Eesti Riigikokku kuulumise eest välja tahab visata.
Riigikokku valituks osutunud isik kuulutatakse automaatselt Riigikogu liikmeks ja alles esimese istungi ja ametivande andmise järel saab ta oma mandaadist loobuda. Euroopa parlament aga topeltmandaati ei luba ja praegusel juhul kestaks kahte parlamenti kuulumine nädal aega.
Väga õieti ytles selle kohta Vabariigi valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul, kelle arvates väljendasid “eurosaadikud” oma valikut sellega, et nad yldse Riigikokku kandideerisid ja nyyd tuleb nad ka liikmeks registreerida.
Tahaks kohe siinkohal noile eurosaadikuile parastava tooniga öelda, et mõelnud enne kandideerimist - nyyd tuleb kannatada ja suu europarlamendist puhtaks pyhkida ning Riigikokku kobida, ainult et mu keel tõrgub Riigikogus Eesti rahva esindamist karistuseks või ebaõnneks nimetama! (Sama tõrge tekkis lugedes Tarmo Kõutsi sõnavõtte, kui ta IRLi astudes teatas, et tal p u u d u b poliitiline ambitsioon: ta p i i r d u b kõigest riigikoguliikme kohaga)

Toomas Savi arvamust, et Euroopa parlamendi liige peaks saama peale edukat Riigikokku kandideerimist Soome kombe kohaselt valida, kas jääda Europarlamenti, tulla yle Riigikokku või jääda Europarlamendi mandaadi lõpuni sinna ja tulla pärast Riigikokku yle, ma ei toeta.
Esiteks soodustab see seda sama kahepalgelisust, mille tõttu praegu Brysselis resideeruvad eurosaadikud kõnealuse segaduse tekitasid, otsustades oma tuntud nägusid kasutada, et vähem populaarsetele erakonnakaaslastele Eesti valimistel eelis anda.
Teiseks ei saa ma aru hr Savi väitest, mille järgi taoline systeem peaks lihtsustama valijale otsustamist, kas toetada Riigikokku kandideerivat eurosaadikut või mitte. Sellise seaduse jõustumisel jääb valija täielikku teadmatusse kandidaadi kavatsuste osas ja nii pole tal ka oma valikut tehes millelegi toetuda. Säärase systeemi korral, kus juba kandideerimine tähendab otsust koht vastu võtta, on valiku tegemine märgatavalt lihtsam, kuna pole muret, et kandidaat, keda sa võib-olla ainult tema isikuomaduste tõttu toetasid, “alt ära hyppab” ja enda asemel mingi udu Riigikokku laseb.

Kui see postitus sind huvitas, siis võiksid kaaluda ka selle blogi RSS voo tellimist.

Post a Comment