Mitmet setmet sorti eksamid ja sohipullid.

14. Apr, 2007 | ivar |

Täna kogunes yle Eesti palju nukrate nägudega noori koolisaalidesse kirjandeid kirjutama. Mina tänavu ei kirjutanud, ehki ma olen endale viimastel aastatel heaks traditsiooniks teinud alati kirjandieksamil osaleda (nii hobikorras). Tänavu juhtus lihtsalt, et ka Eesti Kulturismi ja Fitnessiliidu korraldatud jõusaalitreenerite koolituse (millest ma osa võtsin) eksam sattus samale ajale, kui kirjand. Seal tehti veel selle yle naljagi. Mina sain oma eksamist igastahes läbi. Nyyd ma olen siis paberitega ..treener. Kirjanditeemad tunduvad aga päris head. Nende põhjal oleks andnud nii mõndagi teha: vaatan ehk kirjutan tagantjärgi mõned esseed, et oma kirjutamisoskust vähegi elus hoida.

Tänavused kirjanditeemad:
1. Eesti mured on ka minu mured

2. Kirjutatud ja kirjutamata seadustest

3. Haridus - kas vahend või eesmärk?

4. Kõigel on hind, aga vähesel väärtus

5. Mida suudab avalik arvamus?

6. “Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub” (Mati Unt)

7. Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist

8. Meedia noore põlvkonna kujundajana

9. Rahvusriigi võimalikkusest 21. sajandil

10. “Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu” (Michel de Montaigne)

Viimastel nädalatel oma kodulehe statistikat vaadates ei yhendanud ma algul ära, miks viimasel ajal nõnda palju “essee” otsijaid google`i ja neti.ee kaudu mul blogisse satub, aga täna (või oli see juba eile?) jõudis ka mulle kohale, miks mu vanad soperdised järsku nii poplaarseks muutusid. Ettevalmistujad.. ei tea ainult, mis see viimase minuti lugemine neile enam andis. Lugenud siis “Tõe ja õiguse” läbi või midagi.
Postimees kirjutas täna sellest, kuidas 5 000 kuni 30 000 krooni eest saab lasta oma ylikooli bakalaureusetöö ära teha. Pidi ebaaetiline olema. Nii tellimine kui tegemine. No ma ei tea. Nende esitamine on kyll, aga sellest, miks need tööde kirjutajad põdesid, ma aru ei saa. Yks tädi, kes neid töid raha eest kirjutab, ytles jumala õieti, kui ta teatas, et tema ei tunne sydametunnistusepiinu, kui ta seda tehes enda vaimset vormi hoiab, teadmisi laiendab ja seejuures veel raha ka kõige selle eest saab.
Ma mõtlen samamoodi. Ma olen isegi mõningaid asju (põhiliselt gymnaasiumitaseme arutlusi või kirjandeid) teiste eest valmis kirjutanud ja ma ei näe kyll põhjust kahetseda. Vastupidi, olen enamikuga neist kirjutistest sygavalt rahul. Kahju ainult, et raha pole keegi pakkunud - seni on oma tuttavad olnud ja need mind niimoodi ei hellita.
Aru ma ei saa ainult sellest, kuidas õppejõud lahti ei hammusta, et õppur ise oma töö autor pole. Kui juba selline lammas, kes peab töö raha eest ostma, mingi erilise pärliga välja tuleb, võiks see natuke imelik tunduda. Ok. Ylikoolis saan aru, aga kuidas see keskkooli kodukirjandite tellimine ilma vahelejäämiseta käib, on ikka arusaamatu. Eks neil õpetajatel ole ka savi. Saavad vähe palka jne. Teame kõik kuidas see käib.

Tuleb kohe meelde Päkapikuks hyytud filosoofiaharidusega ajalooõpetaja, kes omal ajal töid joonlauaga hindas. Esimese töö, mis ta korraldas, luges ilusti läbi ja tegi omale selgeks, kui palju keegi asja jagab. Järgmisi kontrollis juba systemaatiliselt pikkuse järgi. Mina kirjutasin tavaliselt paberi mõnuga täis ja sain viie kätte, aga ma mäletan neid dialooge hästi:
“Aga miks ma kolme saan? Mul on siin ju kõik olemas, te isegi ei lugenud seda!”
- “Ma ei peagi lugema. Ma tean, kuidas sa kirjutad ja sa pead nelja saamiseks vähemalt 15 cm rohkem olema!”

Kui see postitus sind huvitas, siis võiksid kaaluda ka selle blogi RSS voo tellimist.

  1. 11 Responses to “Mitmet setmet sorti eksamid ja sohipullid.”

  2. By Noremorse on Apr 15, 2007 | Reply

    irv :D hahaha
    joonlauaga!
    see on siis nagu: 13cm on keskmine pikkus, sellega saab kolme, sinna liidad kaks standardhälvet ja kui sinu töö pikkus saadud pikkuse ületab, saad nelja. Üle kolme standardhälbe ülespoole saavad viie, alla saavad nulli.
    meie saksa keele õpetajal oli oma hea meetod, väheke keerulisem isegi. ta luges kokku ridade arvu ja käis lambist välja mingi arvu sõnu, mis reas võiks olla; korrutas arvud läbi ja sai sõnade arvu kirjandis. Tavaliselt oli väiksemate esseede pikkuseks nii 300-400 sõna. Kui sinu töö sõnade arv sinna sisse umbes mahtus, siis ta luges töö läbi ja parandas veadki ära. Kuna me kõik teadsime süsteemi, siis enamus meist üritas ikka mahu täis kirjutada, aga vahel tundus küll, et mõnda tööd ta isegi ei suvatsenud läbi lugema hakata - juhtumisi olid need tööd ka teistest lühemad.

    Aga kuule…kas ta siis korrigeeris mõõtmistulemust vihikulehe reavahega ka? Või olid teil kõigil standardsed lehed?

  3. By ivar on Apr 15, 2007 | Reply

    no tuli klassi, jagas paberid laiali ja andis kysimused. kirjutasid töö valmis, viisid ta lauale, mees viskas yhe pilgu peale ja pani hinde ära. kui vaidlema hakkasid, siis otsis joonlaua, mõõtis ära, kui pikk su töö on ja seletas, kui pikk peaks see tema arvates olema et sa parema hinde saaks. vahel mõõtis kohe lauaga vahel arvestas lihtsalt lehekylgi.. see varieerus

  4. By kixs on Apr 15, 2007 | Reply

    Minul on seni kõikides koolides olunud kirjalikke töid tegevad õppejõud viitsimusega kirjutau läbilugeda.

    Parimad kogemused olid ajaloos (ülla-ülla) kus sai ikka ühe A4 poole asemel kolm A4 mõlemalt poolt täis kirjutada kuna see mis on standard vastus on ju äärmiselt nõrk tavaliselt ja hoopis huvitavam on arutleda selleüle mis selle vastu põhjustas ja kuidas ta mõjutas ümbritsevat. Õnneks õpetaja oli alati sellest huvitatud.

    Kultuuriloo õppejõud, noh seal sai ennast samavabalt tunda ja tulemus oli alati super.

    Majandus oli täpselt sama nagu eelmised kaks ainult räägi palju torust tuleb ja peamine, et päris mööda ei pane.

    Sidesüsteemid ei ole küll eelmise korraga väga seotud aga idee oli sama räägi asjast mida sa tead nii palju kui torust tuleb. Enamik millegi pärast kirusid pidevalt, et näe ainult mingi rääkimine (ei ole praktikat) ja siis kirjuta sellest. Minu meelest super lahendus mulle. Mulle meeldib teooria ja diskussioon rohkem kui mingi praktiseerimise pull (las seda teevad need kellele see istub).

  5. By ivar on Apr 15, 2007 | Reply

    nojah. siis sa võtad selle mõnusa ajalooteema. kirjutad kolm a nelja mõlemalt poolt täis ja viid õpetajale. see ei viitsi läbi ka lugeda vaid paneb kohe hinde ära. imelik tunne ikkagi natuke. teeks siis sellise näo, et loeb või midagi..

  6. By ivar on Apr 15, 2007 | Reply

    või noh. mis ma ikka vingun. see on hea harjumus, oleks see ainult mu keemia või fyysikaõpetajatel kyljes olnud. need lugedis kõik piinlikult täpselt läbi

  7. By Noremorse on Apr 15, 2007 | Reply

    meil mõni õppejõud ütleb samas konkreetselt, et ei taha mingit mulli lugeda. Rääkigu me asjast, lühidalt ja selgelt. Need on erandid muidugi, enamusele meeldib kui me asjast aru oleme saanud ja teiste ainetega asja seome, ehk siis igasugune arutelu on teretulnud. Viimasest ajast tuleb meelde Organisatsioonikäitumise kontrolltöö, mille jaoks tuli läbi lugeda üks õppejõu poolt antud artikkel. Enne tööd ta oli saatnud näpunäiteid ka ettevalmistuseks. Refereerin: “keskenduge üldmuljele, ma ei nõua teilt väga detailset kirjeldamist” ja järgmine punkt oli kohe “tahan näha ka kindlaid faktiteadmisi”. No mine võta kinni, mida ta siis meilt ootas.
    Muuseas selle sama tööga seostub too artikkel, mis meist Vahipatis kirjutati. Kui üks soome ajakirjanik meid küsitlemas käis. Sain sellegi asja töös ilusti ära mainida ja ära kirjeldada.

  8. By ivar on Apr 15, 2007 | Reply

    hmh jah. need on need reaalainete üpetajad, kes tavaliselt mulli ajamist ei hinda..
    mulle aga tõsi su näide meelde, need pronkssüduri alla maetud kapteni tytred, kellest meedias hiljuti laialt kirjutati. saatsid kirja nii president ilvesele kui putinile ja palusid seda, et 1. pronkssüdur kui haud rahule jäetaks 2. nende isa venemaale ymber maetaks. no võta siin kinni…

  9. By Xipe Totec on Apr 15, 2007 | Reply

    Mulle on ka kummaline, kuidas mõned õpetajad aru ei saa, kuid samas, kui mina kellegi eest kirjutasin, siis ma muutsin ka kirjutatut. Ütleme, et ma kirjutasin sitemini ja ta sai täpselt sellise hinde, nagu soovis - nelja.

    See oli tegelikult tänapäeva vastavate hindadega võrreldes ikka küllalt odav töö, ma usun. 125 eeku sain.

  10. By ivar on Apr 15, 2007 | Reply

    No mingis mõttes muutsin mina kaa - see nägi nii välja, et ma kirjutasin kõvasti vabamalt, kui tavaliselt nö, kõik, mis sylg suhu tõi läks paberile ja yllataval kombel meeldis see mulle rohkem, kui see, mis ma endale tõsiselt kirjutasin. kuigi kellegi teise stiili ma järele aimata ei yritanud..

  11. By Xipe Totec on Apr 15, 2007 | Reply

    Päris stiili järgi aimamisega ka tegu polnud. Ma teadsin, kuidas ma saaks viie ja mul oli kaudne ettekujutus, kuidas üks sellest veidi kehvem tekst välja näeb ja siis ma ei läinud kõigi ideedega eriti kaugele ja kui üleolev selle ütlemine ka tunduda võib, proovisin mõelda tavalisemalt või lollimalt ja mitte nagu mina, sest ma arvasin, et see (kirjanduse) õpetaja jagab küll kohe matsu lahti, kui mina kirjutanud olen ning raha oli siiski mängus ning telliti neljast tööd.

  12. By ivar on Apr 18, 2007 | Reply

    eh.. oleks mulgi raha mängus olnud, siis oleks ma ehk ka pingutanud, et nelja sebida, aga siiamaani olen ma lõdvalt võtnud ja kõik on minu kirjutatud käkke esitades viie saanud.

Post a Comment