Hommikused lehed

Mõne arust Eesti lihtsalt haiseb..

“Mu lehkav isamaa” on pealkiri mille Lydia Koidula, kes ei näinud ette mõningaid emakeele arenguid, pani ühele oma isamaalisele luuletusele.
“Mu lehkav isamaa” on ka pealkiri, mille kolumnist Evi Arujärv, kes ilmselt on Koidula loominguga tuttav, pani oma Päevalehes ilmunud arvamus-artiklile. Viitega Koidulale viitas pr Arujärv ilmselt ka oma teadmistele kirjanduse vallast, mille hulgast on millegi pärast välja jäänud lõik selle kohta, kuidas tuleb kirjutada. Nimelt peetakse väga tugevalt soovitatavaks, et kirjutisel - kirjandil, artiklik, arvamusel! - oleks mingi kandev idee, mis väljendaks kirjutaja seisukohta ja - arvamust. Olles tema arvamusavalduse kaks korda läbi lugenud (au, mille osaliseks saavad harvad kirjutised), ei saanud ma ikka aru, mida ja mille kohta kolumnist arvab.
Käesolevat postitust kirjutades kavatsen ma artikli ka kolmandat korda läbi lugeda - ehk aitab põhjalikum analüüs mul autorit mõista.

Esimses osas jõuab pr Arujärv peale pikemat alkohoolikute kui omaette liigi tutvustamist arvamusele, et degradeerunud ja haisev inimvare, mida joodik endast kujutab, võiks olla Eesti vabaduse ausaim ja ehedaim sümbol. Tegu on ilmselgelt irooniaga ja ette valmistava lõiguna on see päris aktsepteeritav. Viib mu mõtte kohe sellele, et ilmselt käsitletakse peatselt alkoholitarbimisega kaasnevaid pahesid ja ilmselt leitakse, et vabadus ennast surnuks mürgitada pole inimesele kohane.

Ka nn heades rajoonides on piirkondi, kus neid liigub: eikellegimaa, kus seda veel leidub; bussipeatused, turgude ümbrus, haljasalade varjatumad nurgad, mererand. Maarajoonides on põhiline leviala kaupluste ümbrus. Mõnikord eksib mõni neist ühissõidukisse – sellest annab teada spetsiifiline, liigile omane lõhnabukett. Leidub erinevaid vahevorme, mida kohe ära ei tunne, sest kultuurilised tegurid segavad looduslikke protsesse ja transformatsioon on suhteliselt aeglane. On eriliike, kellest samuti palju ei teata, sest need pesitsevad kinnistes tsoonides või on varjatud eluviisiga. Ka ei ole nooremad isendid alati omandanud identifitseerimiseks vajalikku väljakujunenud vormi. Enamik neist loomulikult silma alla ei satu. Aga juhusliku vaatluse aluselgi tundub neid olevat väga palju. Arengu lõppfaasi jõudnud isendid lehkavad võimsalt ja nende tardunud, paistes nägudesse on vajutatud unustuseriigi pitser.

Olen juba aastaid mõelnud, et neist võiks teha fotonäituse – paari sigareti või pudeli õlle eest oleks enamik lõppstaadiumisse jõudnud isendeid kindlasti pildistamisega nõus. Fotosid võiks olla ühe korraliku näitusesaali täis. Näitust võiks eksponeerida ka riigikogus – seal käivad koos kultuursed inimesed. Tegelikult lahendaks see ka vabadussamba probleemi. Konkurssi ei oleks vaja. Sest mis on meie suurim, kõigile ühiskonnagruppidele tagatud vabadus ja põhiline inimõigus, mis ei sõltu east, tegevusalast ega eriti sissetulekustki? Loomulikult vabadus ja – erinevalt paljudest teistest, teoreetilistest vabadustest – ka reaalne võimalus ennast surnuks juua ja seda juba varasest noorusest peale. Joodik – degradeerunud, haisev inimvare – võiks olla Eesti vabaduse kõige ausam ja ehedam sümbol.

Teises osas, mis kannab pealkirja “Putini käsi on mängus” arutleb ta kõigepealt loodus-terminoloogia kasutamise üle sotsiaalnähtuste kirjeldamisel (joodikud kui omatte liik). Siit saab lugeja teada, et sõna “alfaisane” kasutamise eest vastutab Toomas Paul ja et “julge hunt” on Ignar Fjuki propageeritav väljend.
See lõik täidab oma eesmärki selgitades esimeses osas kasutatud liigi-võrdluse tagamaid, kuigi see tundub juba pisut tarbetu, kuna sisuliselt see edasi ei vii.

Putini käsi on mängus

Sellised on loodusuurija tähelepanekud – mida siiski ei tasu alahinnata, sest sotsiaalsetele probleemidele “loodusteaduslikul” lähenemisel on Eestis pikad traditsioonid. Sellest annab tunnistust populaarne, kuigi ühiskonnaelu teisi aspekte esindav terminoloogiagi: alfaisane ja julge hunt (juurutajad vastavalt Toomas Paul ja Ignar Fjuk) kui sotsiaalse käitumise mõõdupuud. Aga üldtuntud on ka näiteks geoloogid, parmud ja linnud. Naturalistlikku vaateviisi ühiskonnaprobleemide käsitlemisel on täiendanud ja rikastanud sotsiaalpornograafiline, mida kohtab seltskonnakroonikas või tõsielufilmides, kuid sisuliselt esindab see samuti loodusteaduslikku vaateviisi, ainult demokraatlikumas ja maalilisemas vormis. Aeg-ajalt esineb kirjeldatud probleemide valgustamisel veel ka niinimetatud vasakpoolset hala, aga see on halb toon, mis ei ole kooskõlas meie edulooga.

Teise osa teine lõik aga väidab nüüd, et turumajandus ja demokraatia on omavahel sobimatud süsteemid. Selle (väga arusaamatult lahti seletatud) mõtte vajadus jääb mulle hämaraks. Kui see viitab sellele, et turumajandus (alkoholi kättesaadavus) võimaldab inimestel ennast põhja juua, siis on see ju nende demokraatlik õigus. Vastuolu ei ole. Lõigus mainitakse ka demokraatia enda põhimõtete seesmist vastuolu: demokraatia peaks inimesi võrdsustama, aga ometi toetab ta indiviidi väärtustades paratamatult ebavõrdsust ja õigustab sel viisil ka sotsiaalset kihistumist.
See jääb mulle täiesti arusaamatuks.

Kui looduse aroomidest pisut kõrgemale tõusta, siis pole saladus, et imettegeva komplektiga “turumajandus + demokraatia” käib kaasas hulk vastuolusid. Tavateadvuses ja ka poliitilises retoorikas on ka turumajandus enamasti mingi “looduslik”, etteantud, neutraalne keskkond, mille sees, kuid siiski sellest keskkonnast täiesti sõltumatult toimib ideaalne, metafüüsiline vaimuelu, kuhu kuuluvad kõik ilusad asjad vabadusest kuni võrdsuseni. Tegelikult on konkurentsil ja hierarhiatel põhinev turumajandus ja võrdsustamisel põhinev demokraatiamudel juba iseenesest olemuslikult vastandlikud. Ka demokraatia diskursus on iseenesega riius: eeldades ühest küljest deklaratiivselt võrdsustamist, toetab see indiviidi väärtustades paratamatult ebavõrdsust ja õigustab sel viisil ka sotsiaalset kihistumist.

Kolmas lõik algab ironiseerimisega “loodusliku” süsteemi (turumajandus) poolt mõnede inimeste heidikuks muutmise kui loomuliku kao arvelt ja läheb üle sellele, kui tore on (iroonia!), et need heidikud saavad oma muresid pudeliga leevendada.
Lõigu viimane lause on seekord täiesti loetav ja tuleb ühtlasi teemasse tagasi: autor näeb, et alkoholijoomisvõimalust kui midagi taunimisväärset seostatakse kodanikuõiguse kui millegi hea ja aatelisega ja see seos on taunimisväärne.
Lause ja selle poolt kantav mõte on arusaadavad, ehki ma ei saa selle ideega nõustuda: jah, alkohol on mingis mõttes tõesti kodanikuõigus ja selle vastu pole midagi teha, mis sest, et see mõnedele ei meeldi. Ka lõigu Putinile viitav alapealkiri saab siin lõpuks seletuse, kuna tüüpiline rullnokk, kellele alkoholi ei müüda, tituleerivat müügi keelaja kohe Putini agendiks.

Kui kõik ühiskonnas juhtuv on “looduslik” ja teatud inimgruppide mõningane pahaolu või kummalised sotsiaalsed mutatsioonid on vaid üldise õitsengu ja lakkamatu arengu tühine tupikharu ja loomulik kadu, siis pole midagi teha. Selge, et looduse vastu ei saa. Ütlemata tore muidugi, et ühiskondlikud olud pakuvad selle vastiku olukorra leevendamiseks vabadust, mis peitub pudelis. Viimasel ajal ümbritseb pudelis (ja ka kõigis muudes reaalsetes või virtuaalsetes anumates) peituvat vabadusaadet ka lausa ülevus ja kodanikuühiskonna paatos: iga pohmellis rullnokk, kes oma teist või kolmandat pudelit esimese hingekarje järel kätte ei saa, teab täpselt, et tema vabadusi ja inimõigusi rikutakse; erakond, kes talle seda pudelit paari tunni vältel keelab, on Saatanast ja vastav ametnik on Putini agent.

Viimase, kolmanda osa esimene lõik küsib, kui suured on “loomulikud” kaod, mida turumajandus aktsepteerib. Lõigu toon annab mõista, et praegu on need kaod üle mõistuse suured.

Loomulikud kaod

Kui majandus on nagu loodus ja vabadus on pudelis, siis jääb loomulikult tähelepanuta, missuguseid tohutuid kultuurilisi, eetilisi ja moraalseid muutusi on just konkreetsed majandusolud ja otsused ühiskonnaellu toonud. Olgu siis – loodus on tõepoolest loodus. Aga päris mitu “loodusteaduslikku” ja ka tavalist küsimust võiks selles olukorras siiski esitada. Kui suured peaksid ühiskonnas olema kirjeldatud loomulikud kaod – kõiksuguste “mutatsioonide” ja sotsiaalse evolutsiooni tupikharude osakaal? Või peenemalt: kui suured peaksid need kaod olema, pidades silmas emakese Looduse – selle tõelise – tõepoolest vaieldamatuid ja ületamatuid kapriise, ja kui suured on need kaod tegelikult, põhjusel, et riik on toiminud oma inimeste suhtes kurja võõrasemana? Need on kõige üldisemad küsimused, mille võib ka eriküsimusteks jagada. Näiteks kui mitut klassitäit purjus lapsi kuus või aastas peaks hõlmama loomuliku kao norm? Kui palju liiklusohvreid? Purunenud peresid? Haigusabi miljoneid? Puuduvaid töökäsi? Elamata elusid?

Teine lõik ehk kokkuvõte on selline:

Ma ei tea, kas arenevasse avalik-õiguslikku meediasse suunatud majaehituse miljonitest jääb pisku üle, et algatada ja korralikult ette valmistada arutelusid, mis esitaksid väga täpseid ja väga jõhkraid küsimusi, sundides selgeid seisukohti võtma ka erakondi ja valitsust. Ma ei tea, kas on võimalik, et see teeks lõpu kuritegelikule, metafüüsilisele hämale vabadusest ning viiks kokku üldised põhimõtted ja konkreetse sotsiaalse tõeluse. Aga miks ei võiks see arutelu alata just nüüd, kui me oleme tugevad, ühtsed, edukad ja vabad. Või kas oleme?

Kolmandat lõiku ma ei refereerinud, kuna ma ei suutnud leida lõigu ideed või mõtet. Küll aga tekitas lõik mitu küsimust:
Kas arenevasse avalik-õiguslikku meediasse suunatud majaehituse miljonite all peeti silmas Eesti Ekspressi poolt välja loositud maja ja nüüd loositavat Saaremaa-suvilat?
Mille kohta ja miks on vaja esitada väga täpseid ja jõhkraid küsimusi? Loomuliku kao normide paikapanekuks? (siin hammustasin ma võimaliku seose alles praegu, analüüsides, lahti. Kahel esimesel lugemisekorral jäi see seos mulle märkamata, niivõrd halvasti on see küsimus teemaga seotud)
Mis metafüüsilisele vabadusehämale on vaja lõpp teha? Kas demokraatlikule riigikorrale?
Mis üldised põhimõtted? Mille kohta käivad üldised põhimõtted? Artiklis ei ole kirjeldatud mingeid üldisi põhimõtteid. Kas need on midagi, mis puudutavad alkoholi? Või demokraatiat?
Ja miks on vaja viia kokku üldisi põhimõtteid konkreetse sotsiaalse tõelusega? Kui need nn üldised põhimõtted on üldsuse põhimõtted, siis nad tulenevadki sotsiaalsest tõelusest ja on sellega lahutamatud.
Mis arutelu võiks nüüda alata? Mille üle? demokraatia ja turumajanduse konflinkti või loomuliku kao normide üle? Selline kõsimus eeldab, et lugejat oleks varem tutvustatud mingi aruteluga või vajadusega selle järele. Ainuke arutelule sarnanev asi, mida siin mainiti on täpsed ja jõhkrad küsimused, aga nende eelduseks on mingi kahtlane majaraha..
Mida paganat see lõpuküsimus meie vabaduse ühtsuse ja edukuse kohta tähendab? Ma saan aru, et see üritab pilada meie positiivset ettekujutust meie ühtsusest (ei tea, mina ei tajugi “meiet” ühtsena ja ei pea seda seejuures puuduseks), edukusest ja vabadusest? See lõpuküsimus paneb mind arvama, et artikkel räägib üldse vabaduse puudumisest ja tegu on mingi alkoholimaffia poolt kontrollitava Eesti vandenõuteooriaga. Aga kas sellist asja saab küsida kolmesõnalises lauses artikli lõpus, kui kogu muus kirjutises teemat ei käsitleta?? Mingeid hägusaid viiteid oli, aga neid oli ka mitmetele muudele teemadele.
Ja kes on see “meie”? Eestlased? Eestlased ja venelased või alkohoolikud ja mitte alkohoolikud? Või hoopis homod ja heterod?

Andke andeks, kes selle pika kirjutise läbi pidi lugema. Ma ei saa kahjuks Evi Arujärvega dialoogi astuda ja tema mõtteid kritiseerida või ka toetada, kuna ma lihtsalt ei saa neist aru. See artikkel vastab täpselt kirjeldusele, mille ma annan sõnapaarile “seosetu soga”. Mitte, et ma tahaks Arujärve kohta midagi halvasti öelda - ta oskab kirjutada ka, praegu lihtsalt ei tulnud välja, aga kui mingi asi nii untsu läheb, kas tasub seda siis lehte toppida? Pooled lõigud olid täiesti arusaamatud ja need, mis olid loogiliselt arusaadavad ei viinud kuhugi. Grammatiliselt oli tegu pornograafiaga, mida ilmestas tarbetult rohke ja keeruline võõrsõnade kasutamine (Nendega õnnestus võib-olla mõni toimetaja ära petta, kes seda artiklit ekslikult targaks jutuks pidas ja nii läbi lasi).

Ma ei oska sellest kõigest niimoodi midagi järeldada ja suunan oma pilgu abi otsides pealkirjale. Seda tehes jõuangi tulemusele, et artikli mõte oli edasi anda fakti, et Eestimaa lehkab. Estonia stinks. Kuna Arujärvel ei ole vabanduseks võtta ka Koidula aegset veidi teistsugust keelekasutust ja mingit seost artikli lõpus oleva moraaliga ma ei näe, siis on see ta arvamusavalduse ainus arusaadav osa ja teeb mind veel kurjemaks. Oli siis lisaks selle soga kirjutamisele vaja ka ammusurnud poetessi asjasse segada?

Muidugi võib olla, et mina olen lihtsalt loll, aga sellisel juhul ei taba ajalehe toimetus eriti hästi oma klientuuri ja sihtgrupi võimeid ning pr Arujärv võiks üle kolida mõne ülikooli nt filosoofia erialase lehe toimetusse.

P.S. teises lõigus mainti võimalust teha joodikutest fotoseerija ja see siis näitusele panna. Selleks pole tarvis neid ka pudeli õllega ära osta. Peeter Võsal piisab kui ta neile mikrofoni nina alla pistab ja sellest piisab, et nad räägiks. Või Jamaica hällilaulu laulaks. Aga hoolimata sellest lihtsusest ei soovita ma artikli autoril siiski selle ala peale minna - Võsa Pets juba teeb seda joodikute mõnitamise ning televaatajate shokeerimise tööd ja teeb seda hästi.