Hommikused lehed

Diskrimineerimise vastu, kuni teatud piirini.

Liisa Past kirjutab tänases Päevalehes sellest, et Eestis diskrimineeritakse vähemusi ja et see on halb. Ta toob näiteks kaks suudlevat homo, kes hiljuti hiina restoranist välja tõsteti ja mõned oma neegrist sõbrad, kelle üle linnas ilguti. Ühtlasi kardab pr Past, et mingil hetkel on tema see väljaheidetu, keda mõne välise tunnuse alusel taga kiusama hakatakse.Rassiline vaen ja muude väliste tunnuste alusel tagakiusamine on halb. See on halb, sest see rikub inimeste õigust olla nad ise ning nõrgestab ühiskonda killustades potentsiaalsed kaastöölised hoopis vaenajateks.

Nagu kõike muud head tuleb ka solidaarsust ja sallivust harrastada teatud piirini. Eestis ei saa süüdistada kedagi rassismis, kui ta tänaval vastu tulevat neegrit lolli näoga passima jääb. Neeger on siin piisavalt haruldane nähtus ja inimene, kes regulaarselt vanalinnas ei käi, neid naljalt ei näe. Kindlasti ilgutakse tänaval iga päev halva riidevaliku või nõmeda soenguga inimeste üle rohkem, kui neegrite üle. Tegu ei ole tingimata rassismi ja rassistidega. See, mis välja lööb, on inimeste loomulik agressiivsus, mis ei pruugi meeldida, aga mida ei saa eitada.
Maailmajagudes, kus valged turistid on haruldased, kogunevad kohalikud ilma mingi häbita nende ümber puntrasse ja jagavad neile oma tähelepanu, tihti väga tüütul ja ärritaval moel. Sama toimib ka siin ja vastavalt meie rahvuse loomusele, mis ei näe küll ette turisti rahadega petmist või tühjaks varastamist vaid pila ja norimist. (pr Pasti saadetavatele neegritele olevat öeldud “Black moma”)

Kristlikule moraalile oli omane vagadus ja igasuguse agressiivsuse allasurumine. Milleni see viis on ajaloost teada. Kui tekkisid võimalused kanaliseerida oma viha “nõidade”, uskmatute ja juutide vastu, siis tehti seda erakordse fanatismi ja jõhkrusega.
Ühiskonna karmid reeglid, millele inimesed lihtsalt vastata ei suuda, viivad tänapäeval ka islamimaade noori nii kaugele, et nad lasevad ennast ja suure hulga neid, keda nad süüdistada võivad, vastu taevast. See on loomuliku agressiivsuse allasurumise tagajärg.

Enamus inimesi ei armasta homosid. Neil ei ole ka erilist põhjust neegreid armastada (nagu ka mitte vihata), ent kui teha inimesele selgeks, et neegri, juudi ja homo kohta ei tohi mida halba öelda isegi siis, kui nad juhtuvad jobud olema, sellel lihtsalt põhjusel, et nad on vähemus, siis see muutub arusaamatuks.
Meie ühiskond on ehitatud üles enamusdemokraatial. See tähendab, et kui enamus ja vähemus on eriarvamusel, on enamusel alati õigus. Selle kohta on seadustesse kirjutatud mõned erandid puhuks, kui enamuse ja vähemuse eriarvamus peaks olema vähemuse läbi peksmise või maha löömise valdkonnast. Aga vähemus, kui nad käituvad enamuse arvamuse suhtes provotseerivalt, ei saa siiski oodata mingit armastust või lugupidamist.

Võtke näiteks Zimbabwe, kus president Mugabe alles 2000 jõustas seaduse mille järgi võisid kohalikud neegrid valgete farmerite maa ja varanduse lihtsalt ära võtta. Või Uganda, kus kunagine diktaator Idi Amin armastas lasta end valgetel ärimeestel orjadena ümmardada. Aafrikas oli valgete vähemus ennast väga agressiivselt kehtestanud ja sellele järgnes ka vastav ja verine reaktsioon.

Kui ühiskond sunnib inimesi pidevalt naeratust ees hoidma ja käituma nagu nad armastaks kõiki, tekitab see loomulikult hoopis vastupidiseid tundeid. On olemas seadused ja piirid, millest üle ei tohi astuda ja on asju millest vahel võib üle astuda.

Lääs oma poliitilise korrektsuse, läbinisti võltsi keepsmilinguga ja meile absurdsena tunduvate seadustega tundus eestlastele kunagi naljakas. Praegu on toonast siirust ka meis kõvasti vähemaks jäänud ja liigume suunas, kus avalikult ei tohi teistsuguste kohta midagi halba või isegi küsiatavat öelda, samas kui salaja, kontrolli puududes, pekstakse ebameeldivad ja teistsugused lihtsalt ja julmalt vigaseks..

Võrdõiguslikus ei tähenda seda, et homodel ja heterotel, valgetel ja mustadel, meestel ja naistel mingit vahet ei tehta. Vahe on olemas ja see on loll, kes seda ei näe või selle olemasolu eitab.
Pole vaja kehtestada ei nulltolerantsi ega sajaprotsendilist tolerantsi, sest tõde on alati ksukil seal vahepeal. Ühiskond, kus kedagi kunagi ei mõnitataks või kellegi välimuse ning olemuse üle nalja ei tehtaks on ju tore küll, aga seda ei saavuta keelates ära kõige silmatorkavamate erinevuste kuulmist ja nägemist, selleks on vaja kasvatust ning enne ka konfliktide kadumist omasuguste seas. Enne pole teistsugustest mõtet rääkima hakatagi. Küsimus on ainult, kas sellist ülisallivat ühiskonda üldse vaja on.