Hommikused lehed

Päts ei olnud riigireetur.

Mõnda aega tagasi läks moodi kirjutada president Konstantin Pätsist kriitilisi raamatuid ning artikelid. Ta olevat olnud riigireetur ja vene rahadega kinnimakstud ja toonud Eestile omakasu silmas pidades Nõukogude okupatsiooni kaela.
Nüüd hakkab trend muutuma ja Jaak Valge on asunud kummutama Magnus Ilmjärve raamatu “Hääletu alistumine” väiteid. Nimelt ilmneb, et mitmed viited arhiividokumentidele, mida Ilmjärv on kasutanud, on valed. See tähendab, et dokumente kas ei eksisteeri või ei sisalda need infot, mida Ilmjärv sealt leidis.

President Konstantin Päts

Kui kellelegi tahetakse “ära panna”, siis ei ole midagi mugavamat, kui otsida ta teos põhjalikult läbi, leida mõni näpukas ja siis selle najal kogu raamat väljamõeldiseks tembeldada. Seda tasuks praegu meeles pidada. Kasvõi igaks juhuks, sest praegused “paljastused” käsitlevad suures osas 1934. aasta riigipööret ja selle venelastega kooskõlastamist.
Mina isiklikult küll ei usu Pätsi reeturlikkust. Olles lugenud üksjagu Pätsu kaasaegsete ja ka talle lähedaste inimeste meenutusi, on minule presidendist teistugune pilt jäänud.
Eelmise Vabariigi ajal trükitu oli tihti propagandakirjandus ja eksametnikud pidid hiljem end ka paguluses kuidagi õigustama, aga Päts on mulle ausa mulje jätnud ja praegu tunnistan ma igati loogiliseks selle teooria, mille järgi Päts tegi parimat soovides suure valearvestuse ning andis venelaste survele järgi päästmaks oma rahvast hävitavast sõjast.
Sõda tuli küll nii-ehk-naa, aga seda ta ette teada ei võinud. Õigemini, võis küll ja isegi teadis, aga tema nägemus sellest oli ilmselt pisut teine. Eestis nähti Saksa-Nõukogude sõda ette, kuid selle tulekut pakuti tegelikust aasta varasemaks (arvati, et sõda puhkeb 1940 septembris), ja see võibki olla põhjus, miks Pätsi järeleandlik poliitika vett vedama läks. Sõda algas liiga hilja, et NLi tähelepanu meilt kõrvale toimetada ning võimaldada meil (vähemalt sakslaste tulekuni) neutraalsust säilitada ning Eestist ja eesti rahvast sõda kõrvale juhtida ei õnnestunud.

Tagantjärele võib ju öelda, et me oleksime võinud Soome teed minna - kuulutada välja mobilisatsiooni ja vajadusel sõtta astuda. Kes teab, mis rada pidi siis ajalugu läinud oleks. Hullemini vaevalt, kui kaks sõda ja viiskümmend üks aastat okupatsioone, mis aset leidsid.

Parema meelega ma ajaloo üle siiski spekuleerima ei hakkaks ja selle kohta, kellel vaidluspooltest antud küsimustes õigus on, ma ka sõna ei võta, sest ma ei ole ise teemaga piisavalt hästi kursis. Kavatsen sellekohaseid uudiseid edaspidi huviga jälgida ja oma nägemust vastavalt korrigeerida.

Päevalehe artikkel

Valge on mulle viimasel ajal üks enim silma hakanud ajaloolasi. Uudiskünnise ületamise mõttes. Ta on Hommikustesse lehtedesse sattunud ka siin: Eestimaa on võlgu [4. Aprill 2007].