Hommikused lehed

Harjumatult sisukas president

Vabariigi Presidendi kõnet Jaanipäeval ehk Võidupühal käisin ka ise kuulamas. See tähendab, et olin kohal, aga sinna platsi otsa, kus mina viibisin, härra presidenti kuulda ei olnud.
Rahva seastki märgiti (ja sellised märkused hoidsid eestlaste, kui sarkasmilembeste inimeste mainet kogu paraadi jooksul muhedalt üleval), et keegi on jälle helitehnika pealt raha kokku hoidnud. Kuna viimased päevad olid üsna kiired ja töised polnud mul mahti kõnet ka paberil lugeda, aga täna hommikul käisin presidendi koduleheküljel ja tutvusin kõnega seal.

President Toomas Hendrik Ilves kõneles asjast. Ta tõi välja kuus olulisemat riigi kaitse ja püsimajäämisega seotud valdkonda, mida tema arvates tuleks endisest märksa jõulisemalt arendada: küberkaitse, energeetika-julgeolek, inimeste psühholoogiline kindlustunne, riigikaitse seaduslik korraldus (tsiviilkontroll ja Kaitsejõudude koht põhiseaduses), reservväe reaalne toimimine ning Kaitseliit.

Ühtlasi tuletas hr Ilves meile meelde ka Võidupüha ja Vabadussõja tähendust küsides, kas me mõtleme 23. Juunist, kui lihtsalt vabast päevast, või meenutame me ka neid mehi, kes Vabadussõjas hukkudes panid aluse meie riigi nii tollasele kui praegusele iseseisvusele.
Kõne põhiideena tuletas president meile meelde, et Eesti iseseisvus ja demokraatlik riigikord ei ole iseenesestmõistetavad nähtused ja nende kaitsmiseks tuleb reaalselt valmis olla (varem mainitud kuus valdkonda), mitte toita rahumeelseid, patsifistlikke illusioone turvalisest maailmast.
Peamise positiivse tulevikulootusena tõi president välja rahva vabatahtliku soovi oma kodu kaitsta. Nagu ta rõhutas on vaba tahe see, mis jäi Vabadussõjas murdmata, sest oma riigi vabatahtlikud kaitsjad jäävadki võitmata.

Jaanipäeval oli mul küllalt meeldiv võimalus vestelda mõnede USS Mahanil Tallinnat väisanud USA sõjaväelastega. Fakt, et Eesti oma vabadussõjas sovjette võitis, avaldas neile päris sügavat muljet, aga see oli ka kõik. Midagi muud, mis sellele järgnes, me enam kilbile tõsta ei saa, kuna erinevalt soomlastest ei teinud me reaalset katset kättevõidetut ka jõuga kaitsta. Sellest tulenevad nii meie sõjaväe ja sõjaväelaste madal maine kui üldine usu puudumine riigi kaitsevõimesse. See on ka põhjus, miks me Vabadussõja üle uhkust ei saa tunda - üks suur ja kange tegu nulliti ära teise ara ja häbiväärsega ja sellega on ka Võidupüha kui v õ i d u päeva tähendus rikutud. Hinnatakse ju kellegi või millegi reaalseid ambitsioone ja võimekust ikka hiljutisemate tegude, mitte nende järgi, mis ammu kaugeks on jäänud. Täpselt samamoodi hindab ka Eesti kodanik oma riiki.

Hr Ilves tõi välja ka mõned harva mainitavad, aga see eest küsija tõsidust näitavad probleemid nagu nt reservide reaalne kasutamine. Kas võib oodata peatseid suuremaid õppe-mobilisatsioone?
Presidendi poolt välja toodud inimeste psühholoogiline julgeolek ja usk oma riiki ja selle kaitsevõimesse on olulised. Nii olulised, et vahel on seda lausa raske uskuda. Kui tahet ei ole ei tee ei oskused ega tehnika tööd ära, samas kui tühjade kätega inimested, kellel on idee ja tahe, teevad imesid..

P.S. Presidedi koduleht ei paku kahjuks võimalust kõnesid helifailina kuulata. Ilvese veebitegijad võiksid võtta eeskuju www.whitehouse.gov-ist, kus kõik USA presidendi kõned on lisaks tekstile saadvad ka heli ja videofailidena. See ei raiska nii palju serveriruumi, et presidendikantseile üle jõu käiks.

P.P.S Eesti on väike koht. Kui meie muidu üsna koomilise õhuparaadi lõpus langevarjurid Rapla kohal alla visati, kuulsin kuidas minu kõrval seisnud paar omavahel arutas “Naljakas, Rauli ei paistagi?” Hiljem selgus, et Raul hüppas lihtsalt teise lainega.