Hommikused lehed

Parim võimalik, vigane elukorraldus

Elame tõesti toredal ajal. Mugavust jagub nii palju, et võime hakata enda elujärje parendamise asemel näiteks looduskaitsega tegelema. Praegune turumajanduslik ühiskonnakorraldus on tekitanud esimest korda inimkonna ajaloos olukorra, kus kas just vaene aga ka kehvemapoolse keskmise sissetulekuga inimene saab endale lubada põhimõtteliselt kõiki neid samu luksusi, mida tipp-rikkur, vahe on ainult toote või teenuse esteetilises kvaliteedis. John V. C. Nyele viitas samal teemal kirjutav Jüri Saar.

Kuigi me oleme majanduslikus mõttes ilmselt kõige paremini hakkama saav “generatsioon” inimkonna ajaloos, on ka sellel mõned tuntavad vead küljes. Varasemad põlvkonnad keskendusid ka millelegi muule: inimhinge õilistamisele või usule, aga meie vaimsed püüdlused on orjenteeritud ühele asjale - sellele samale majandusele. Ärile on aga mõnede inimloomuse iseärasuste tõttu alati omane olnud petmine. Muidugi! Nt usk ja kogu usuajalugu ongi ju tegelikult üks suur ullikeste lollitamine, aga seal on see “osa paketist”. Äris aga saad sa kotti lahti tehes aru, et see ei sisaldanudki siga ja tunned et oled petetud. Majanduses kui materjalile keskendunud tegevuses on oluline materjali reaalsus erinevalt filosoofiast, kus idee ilu võib edukalt kompenseerida selle puudujääke tõesuses.

Meie, majanduslikult üliedukad inimesed, elame maailmas, kus kõik käibki majanduse, selle edendamise ning sellega kaasneva müümis- ehk kotipähetõmbamise tegevuse all.

Kui arheloog leiab mõne kiviaegse objekti ja ta ei saa veel päris täpselt aru, mis see oli või milleks seda kasutati, võib ta ikkagi tarka nägu pähe tehes enam-vähem kindlalt öelda, et “ilmselt on ese seotud viljakusmaagiaga”. Ta saab seda öelda, sest ta teab, et tollaste inimeste maailmapildis oli kõik seotud viljakuse ja seda kasvatava maagiaga. Sellega seostati kõiki tarbesemeid ja asjatoimetusi. Kunagi tulevikus võivad arheoloogid kahkümneesimese sajandi esemeid käes hoides, sarnaselt talitada. Mõned neist on nii veidrad, et ei saa isegi aru, milleks nad välja on mõeldud (Parandus: ma saan aru, et nad on välja mõeldud selleks, et neid müüa, aga legendi ei nuputa tõesti vahel välja). Mõnda neist tõrgub mõistus üldse “asjadeks” või “riistadeks” nimetamast, ainus sõna, mis nende kirjeldamiseks pähe tuleb ongi “toode”. Nii nagu mina praegu võib ka tulevikuarheoloog mõnda neist Selecti-kataloogi-imedest käes hoides veenva kindlusega öelda, et see on seotud turundusega, lihtsalt kuna ta teab, et see pärineb XXI sajandist.

Müüakse ju kõike alates rääkivatest õlleklaasidest, kuni sisult arusaamatute, aga siiski populaarsete sub-kultuurideni. Isegi looduskaitse ja vähene või mittetarbimine läheb kaubaks: Tiit Kändler kirjutab tänases Päevalehes säästupirnidest, mis hoolimata sellest, et nad mõnespool tugeva riikliku toetuse on saanud, on siiski müüt. Mitte nende olemasolu seisukohast, vaid looduse- ja voolusäästlikkuse.

Kui tunded lähevad müügiks kaob neist siirus. Samas kaob see enam-vähem kõigest. Asjad mida me tarvitame ei ole tehtud mitte meile kasutamiseks, vaid meile müümiseks. Samas olen mina oma aja laps ja ma hindan effektiivsust, mis on meie maailmale erinevalt mitmetest varasematest omane.