Hommikused lehed

Kas varsti on idapoolt ühte suurt pauku oodata? Kui ei, saate anekdoodi ikka.

Tänases Eesti Päevalehes ilmunud Krister Parise intervjuu briti majandus- ja õiguseksperdi Alan Rileyga maalib Venemaast, tema “võimsusest” ja tulevikust üsna sünge pildi. Pildi, mis on Venemaa viimase aja suuremahuliste ettevõtmistega üsna tugevas vastuolus.

Riley väitel võib Venemaad lähiaastatel selline energiakriis tabada, et venelastel ei jätku gaasi endalegi, müügist rääkimata. Nt Nordstreami kaudu eksportida plaanitavast gaasist on vaid pool reaalselt olemas. Lisaks räägib ta Gazpromi võlgadest (USD 65 mld) ja uutest projektidest, mis neid veel kasvatavad. Riley soovitab ka, mida tema arvates võiksid Venemaast tulenevate ohtude vähendamiseks teha Euroopa Liit, Balti riigid ja ka Eesti (gaasivaru soetamine, alternatiivsed energiasaamisviisid).

Venemaa ise räägib samal ajal oma comebackist maailma juhtriikide hulka: Tugevdatakse sõjaväge, sekkutakse maailmapoliitikasse, valmistutakse Olümpiaks..
Sageli juhtub, et süsteem või äri paistab kõige võimsam hetk enne suure mürinaga kokku kukkumist. (Seda varisemisrohmakat võimegi idast oodata) Selline väike enese- ja teistepett annab pisut lisaaega elamiseks. Või siis presidendivalimisteks.
Venemaa on nagu dopingut kasutav sportlane, kes väliselt on tippvormis atleet, sisemiselt aga kannatab juba esimeste maksa- ja neeruhädade käes ja kellele on elada jäänud veel loetud aastad.

Artiklis polnud midagi eriti uut või rabavat, sest “mõtlevad” inimesed on seda arvamust Venemaast ennegi ja korduvalt väljendanud ning see, et Gazprom on üks ebaeffektiivsemalt majandavamaid suurfirmasid üldse, pole ka eriline saladus. (Need “mõtlejad” võivad küll muidugi kõik sellega alt minna, et nad üritavad Venemaad mõistusega mõõta)
Mulle meeldiski tänasest lehest kõige rohkem fakt, et Kalašnikovi automaat on nii Zimbabwe kui Mosambiigi [pildil] vappidel ja see anekdoot:

Ühendriikide metsaamet saatis Wyomingi karjakasvatajate juurde ühe noormehe, et tutvustada neile, kuidas kontrollida koiottide arvukust.
“Selle asemel, et neid lihtsalt hävitada, oleks mõistlikum nad elusalt kinni püüda, kastreerida ja siis taas vabadusse lasta,” seletas looduskaitsja.
Karjakasvatajad jäid mõttesse, kuni üks hallipäine vanamees lükkas kaabu tuulest parkunud laubalt kuklasse ja ütles:
“Sa ei ole vist asjast õigesti aru saanud. Nad mitte ei vägista meie lambaid, nad söövad neid.”