Hommikused lehed

Perekonnasuhted, kirik ja paljas mees akna taga.

Rahvastikuteadlane Allan Puur kirjutas Laupäevases Päevalehes ülevaate perekonnamudelite muutumisest läbi aja.
Viimase ca kahesaja aasta jooksul toimunud muutused, mis suures osas said alguse Skandinaaviast (ja ka Eesti aladelt, kus toimisid sarnased protsessid), viisid algselt hilise abielueani ja suurendasid vallaliste osakaalu ühiskonnas. Peale Teist maailmasõda aga põhjustasid varaste abiellumiste laine, misjärel registreeritud abielud on vabaabielude eest taandudes ühtlaselt oma populaarsust kaotanud.
Huvitava faktina tõi Puur ära, et sarnased arengud toimusid nii vabas Lääne-Euroopas, kui samasse kultuuriruumi kuulunud, aga teisele poole raudset eesriiet jäänud Baltikumis.

Kahjuks ei pakutud artiklis muutustele põhjust. Osad põhjendused on küll välja toodud vahetute sündmusi käivitanud ajenditena, nagu sõda abiellumisbuumi põhjustajana, aga üldine taust on jäänud avatuks ja minul kui lugejal tekib koheselt soov see millegagi täita.

Praeguse vabaabielude populaarsuse ja suhteliselt vabade seksuaalkommete taga näen ma kiriku mõju kadumist.
Kiriku lagunemine sai alguse 16. sajandil, mil Martin Luther - preester, kes soovis abielluda endise nunnaga - käivitas reformatsiooni, mis tõi kaasa usureeglite lõdvenemise ning ühtse lääne-kiriku lagunemise.
Uuel, protestantlikul kujul, kestis nõrgenenud kristlus edasi veel sajandeid, aga suund oli sellega paikka pandud ja see näitas, et ühiskond on kristliku kiriku kummalistest moraalinormidest väsinud (Kiriku eitavat suhtumist kõigesse seksiga seonduvasse -isegi abielupaarisiseselt- on põhjendatud sellega, et varakristlikus Roomas vedasid kiriku ja kristluse kui süsteemi kujunemist suures osas eunuhhidest preestrid, kelle jaoks sellist teemat nagu seks mõistagi ei eksisteerinud).

Kristluse-eelsetele vabadele perekonnasuhetele viidatakse nii meile sarnase vana-Vene kirjeldustes Vladimir Sergejevi ja David Vsevjovi raamatus “Venemaa: lähedane ja kauge” [loen praegu, hea] kui näiteks meie oma maad käsitleva arheloogi Marika Mägi kirjutistes. [Nt “Eesti aastal 1200″, ühiskonda käsitlev peatükk.]
Mõlemad allikad toovad ühise joonena välja, kuidas paganarahvaste seas olid naise ja mehe positsioonid võrdsed ja nendevaheline läbikäimine toimis loogilistel alustel - läbi käisid need, kes teineteisele meeldisid ja seni kuni nad teineteisele meeldisid, ilma ühiskonna sekkumiseta. Hiljem tulnud kristlus oli see, mis lõi seisukoha, et esimene - meie mõistes peaaegu lapseeas alustatud - suhe peab kestma kuni elu lõpuni ning nii lahutus kui esimese abikaasa surma järel teise abielu sõlmimine on kuriteod.
See, kui ristiusu nõrgenedes muutus abielu esialgu osapoolte poolt rohkem läbimõeldud ja planeerituks (hilisem abiellumisiga) ning seejärel - kiriku mõju kadudes - hoopis tarbetuks, on kõigest ühiskonna normaalne taastumisprotsess mõjutaja kadumisel.

Tihti süüdistatakse lähtuvalt kristlikust traditsioonist noori põlvkondi kombelõtvuses ja peetakse varast iseseisva seksuaalelu algust halvaks, samas kui abielu, mille on sõlminud inimesed, kellel on juba “sarved maha joostud”, on osapoolte suurema kogemuse tõttu püsivam ja stabiilsem.

Ka lahutusstatistika, milles suurt lagunevate perekondade arvu peetakse negatiivseks, ei oleks sugugi nii hirmuäratav, kui meil ei kehtiks veel kristlikku nägemust abielust: justkui oleks see miski, mida võib lõpetada vaid surm. Selline surnud looma elus hoidmine ning vedamine kuni tõelise kriisini, kus närvid ja tunded on nii pingul, et sealt enam mingit tagasitulekut ei ole, põhjustab suhte lõpu traagilisuse. Haavata saavad nii lapsed, kui lauanõud, samas kui ilma takistavate moraali ja abielunõueteta oleks võib-olla juba ammu laiali mindud ja vanaema serviis oleks ka terveks jäänud.

Tõeliseks tujutõstjaks osutus, aga SL Õhtuleht: “Neiu hädas vemb(a?)umehest naabriga: Mida teie teeksite, kui akna taga ripuks ihualasti mees?“.

Vabad seksuaalkombed Lasnamäel, 2007.