Hommikused lehed

Võite seda filmiarvustuseks nimetada. Vaatasin “Tahte Triumfi”.

Lõpetasin just Leni Riefenstali kuulsa Tahte Triumfi vaatamise. Varem polnudki ma seda tervenisti näinud (katkendeid näeb aga igas teises ajaloofilmis). Jäin mõtlema, miks. Põhjus lihtne - pole ta ju eriti soositud, kuna esindab ideoloogiat, mis nüüd põlu alla on jäänud. Saksamaa natsipartei tegevus lõppes ühe inimajaloo õudsaima sõja ja selle varjus läbi viidud süsteemseima ühe rahva eksistentsi vastu suunatud genotsiidi - holocaustiga. Vältimaks sääraste sündmuste kordumist, keelati peale sõda targu natside loodud propagandamaterjalide näitamine ja filmid peideti arhiividesse, kus vaid erilubadega ajaloolased neid näha saavad. Riefenstali Triumpf des Willens pole küll keelatud, kuna ei sisalda otseselt rassismile õhutavaid materjale, vaid kajastab kõigest NSDAP 1934. aasta parteikongressi Nürnbergis, kuid ometi ei ole ta eriti levinud (kõik on kuulnud aga keegi pole näinud).

Kõmu natside tegevuse ümber pole siiani vaibunud, ometi ei teagi enamik inimesi, kes või mis see nats on. Organiseerunult tegutsevad “antifashistid” kasutavad sõna “fashist” kõigi ebameeldivate isikute kohta umbes nagu viienda klassi õpilased sõna “pede”, isegi õieti teadmata, mida see tähendab.

Endalgi tekiks raskusi, kui keegi paluks sõnastada natsiideoloogia. Enamasti kirjeldatakse natsismina lihtsalt totalitarismi, mis peaks tegelikult natsismile rohkem vahend olema. Rassism? Juudivaenamine ja alates 1942 ka -hävitamine on natside tegevusse tugevalt sisse kirjutatud, aga seda võib pidada ka üle-Euroopalikuks kristlikuks ajalootraditsiooniks. Alates hetkest, kui kristlased hakkasid juute süüdistama selles, et nemad Jeesuse tapsid, on siin maailmaosas kujunenud heaks traditsioonid iga sõja või ükskõik mis rahutuse puhkedes esimese asjana juutide majad rüüstada ja põletada ning juudid puua (lugege või Sienkiewicz`i). Selles osas ei leiutanud Hitler midagi uut - ta ühendas vana kristliku traditsiooni ja saksa süsteemsuse tööstusrevolutsiooni saavutustega.

Mis siis üle jääb? See kuidas natsid ise ennast defineerisid - natsionaalsotsialistid? - rahvuslased, kes töötavad klassivaba, terve ja tugeva ühtse rahvusriigi loomise nimel. Selles ei olegi ju midagi halba..

Kõige koledamaid tegusid teevad ikka need, kes tulevad kõige ilusamate lubadustega.

Natsidest tasukski kõige rohkem õppida, kuidas nad end kehtestasid.
Nii Tahte Triumfi kui mitmete teiste salvestistega on nad meile jätnud suurepärase näite inimeste psühholoogilisest mõjutamisest: öised tõrvikurongkäigud sadade tuhandete osavõtjatega. Marssivatest inimestest koosnevad sümbolid, mis pimedas tõrvikute tõttu säravad ja “Elagu võit!” skandeerivad ning kätt tõstvad massid (ja masside all pean ma silmas midagi sellist, mis meil laulva revolutsiooni aegu kogunes). Lipud, trompetid, üle kõige selle pimedusest välja kõrguv illumineeritud kotkas svastikaga.
See on religioosne kogemus ja tänapäeval võib midagi sellist tunda rock-konsertitel, kus hea ansambel on publiku oma kontrolli alla saanud. Ekstaatilises seisundis publik huilgab, kui neid kästakse, ja hüppab, kui laval seda ette näidatakse. Nad võivad küll koosneda mõtlevatest inimestest, aga massis käituvad nad nagu mass. Lavast eemal võivad küll seista natuke kainemad kuulajad ja neist tagapool võib-olla ka mõned, kellele see ansambel üldse ei meeldi, aga välja seda keegi ei ütle, sest nii lihtsalt ei tehta. Halvemal juhul võib ka fännidelt peksa saada.
Hitleril õnnestuski muuta Saksamaa oma kontserdiks ja see on väga huvitav protsess, mida on minu arvates vähe valgustatud.

Mass. Midagi pisut rohkemat kui meie alla tuhanemeheliseks jäävad sõjaväeparaadid.

Kooliaja ajalooprogrammist mäletan, et õpetaja paar korda mokaotsast mainis sääraseid üritusi, aga see on ka kõik. Õpikutes selliseid asju ei lahatud, õppefilme (millest olekski ainukestena kasu) ei näidatud. Ja praegu on inimesed täiesti avatud sisuliselt sarnastele mõjutustele, kui natside omad, ega oska nähagi mingit ajaloolist paralleeli.
Seligeri järve ääres peavad oma laagrit nashilased, nende ürituse hinnaks pidi kujunema ca $ 10 milj. Huvitav, kui palju maksis ja kui suur oli Hitlerjugendi laager Nürnbergis? Proovisin googleist leida, aga esimesel pilgul korralikke arvandmeid ei saanud, ehki Tahte Triumfist paistab tegu väga suure üritusega olevat (Adolfi kõne ajal oli staadion neid ikka korralikult täistuubitud).
Hitlerjugendi sõjaväelise korra järgi seatud telklaager

Sääraseid materjale näeb pagana vähe. Õige kommentaariga ajalootunnis mõjuks nad kindlasti hästi. Ajalooliste propagandafilmide näitamisega võiks tegeleda ka ETV. Muidugi mitte ainult natside looming, vaid valitud lõigud kogu “maailmaklassikast” tutvustaks ideoloogiate ajupesu toimimist. Nt kino Sõprus tegi paar aastat tagasi sellise üritusega algust.
Praegune noor - olgu ta antifashist või mitte - võib loopida süüdistusi vasakule või paremale, aga sisulist propagandat ei tunne ta siis ka ära, kui ta sellega vastu vahtimist saab. Säärased surnud aja iidolid näitavad ilmekalt ja ohutult, kuidas propaganda toimib. Kuna Kolmas Reich on minevik, ei saa selle võimsust rõhutav film kellelegi halvasti (ehk siis sihtotstarbeliselt ehk kaasahaarvalt) mõjuda.

Materjaliga tuleb muidugi üliettevaatlik olla: propaganda ja sihtotstarbelise valetamise mõju sai hästi jälgida tänavu Aprillis, kui Venemaalt pärinev valeinformatsioon siinsed venelased nii üles küttis, et ühe pronksist kuju mõned kilomeetrid ümber tõstmine päädis Tallinna kesklinna rüüstamise ja ühe inimelu nõudnud tänavarahutustega.
Päev läbi vene uudiseid (Mis käsitlesid sellel ajal küll Eestit vaat et rohkemgi kui Venet) vaadanuna tundsin isegi kuidas see pidev fashistide süüdistamine lõpuks mõju hakkas avaldama ja seda positsioonilt, kus see mõju nõrgim peaks olema (tüüpiline fashistlik eestlane, nagu ma olen).
Ollen näinud ka natside propagandamaterjalist natuke karmimaid kaadreid, kui Tahte Triumf (nt populaarteaduslikud filmid, mis algavad sõnadega “Looduses surevad nõrgad isendid olelusvõitluses välja ja nii ka inimühiskonnas..”) saan ma aru, et see on ohtlik, aga filmid nagu Triumph des Willens, mis on oma poliitikakesksuse ja surnud iidolite näitamisega tegelikult isegi igavad (Umbes nagu tänapäeva fännifilmid. Kui sulle ansambel ei meeldi, on film ka sitt), aga illustreerivad hästi masside kaasa haaramist suhteliselt labaste trikkidega, peaks leidma oma koha meie telekates.

Millise mulje pidid oma standarte kandvad Rooma leegionid jätma kui ka poolteisttuhat aastat peale Rooma langust ehivad nendega sõdinud germaani barbaarlaste järeltulijad soovides suursugusena näida ennast niimoodi?

P.S. väikse diskleimerina tahaksin rõhutada, et see siin ei ole mingi plaanitud mõttekäik või üldse läbimõeldud idee vaid puhtalt see, mis filmi vaatamise järel mulle pähe tuli ja niimoodi ka kirja pandud. Pildid on screenshotid filmist.
Näete sellest isegi, et kuigi ülesehituselt igav ja ajastult kauge toimib propaganda ikkagi:).
Ka minu puhul, kuna mobiliseeris mind siia kirjutama. Mõelge nüüd mida teeb t e i e g a tänapäevane propaganda. Ja ärge tulge ütlema, et te sellega kokku ei ole puutunud. Naguinii olete - võibolla on see juba natuke lahjendatud kujul olnud või pole te seda ära tundud, aga kokku olete ikka puutunud.

P.P.S Eesti filminimede tõlkimise traditsiooni kohaselt saaks see endale mingi alapealkirja kindlasti. Stiilis “Tahte Triumf - ajaloo hoiatus” heal juhul või “Triumpf des Willens: Tiigri kättemaks” tõenäolisemalt.