Hommikused lehed

Iseseisvusmonument

Vabaduse samba konkursi tulemuste väljakuulutamine on rohket tagasisidet saanud.
Arhitektuuriajaloo professor Mart Kalm leiab, et töö pole mitte kunstipärane, vaid on kujundatud poliitilise maitse järgi. Sama meelt on ka Jürgen Ligi. Hannes Rumm viitab lausa sellele, et lätlaste kuju on parem… Martin Vällikut häiris kristliku piiskopi tugev positsioon komisjonis. Küsinud on teisedki, ausat vastust pole saadud.

Martin Välliku kommentaarides kerkis ka küsimus ristisümboli sobivuse kohta üldiselt. Tegu pole siiski ususümboliga, vaid Vabadusristiga, mis on vormitud ajaloolise ordenite kujunduse vaimus. Säärane aurahade kuju on aga juurtelt paganlik. Roomas annetati barbarite juhtidele nende poolehoiu võitmiseks keisri portreega medaljone. Paganatest barbarid lisasid ümmargusele medaljonile religioosse tähendusega kirvekujutised, millest tekkisid väljaspoole laieneva risti harud. Kirveterad ajajooksul sitiliseerusid ja medal omandas tänapäevase kuju. Uusajal vahetus medaljoni keskel algselt paiknenud keisriportree riigivapi vastu.

Vabaduse samba projektil on vapikilbil kujutatud Eestimaa kontuur. Kahjuks pole täpsustatud, kas kujutatakse Tartu rahuga määratud piiri või Nõukogude okupatsiooni ajal kehtestatut. Küsimusi tekiks mõlemal juhul, sest tarturahupiir võiks tänapäeval liiga pretensioonikas tunduda (ja näitaks kätte, et ei ole see meie vabadus midagi nii käes, kui Petseri ja Narva jõe tagused maad puudu on) ning uus, Stalini ajal paika pandud piir näitaks allaheitlikust okupantide tahtele.

Ants Juske kirjutisest Päevalehes võib aru saada, et tema arvates, on see kuju ka liiga provokatiivne, kuna Vabadusristi võib tõlgendada kui Nõukogudevastase võitluse sümbolit, ja see haavaks meie idanaabrit. Kuidas ta kujutab ette nt Suure Isamaasõja monumenti nii, et see ei kujutaks sakslastevastast võitlust? Sellise lähenemise korral tuleks ju sammas üldse ära jätta.
[Juske, selgita palun, miks on sinu arvates antud kontekstis tänapäeval aktuaalne Kingissepa tsitaat “Kellele iseseisvus, kellele ike”!]

Vajadus selle kuju järgi on küsitav. Vabadus on ilus aade ja võib-olla oleks õigem kanda seda südames - ükski aate materjaalne kujutis ei saa anda edasi selle täieliku ilu, seega on need alati ebatäiuslikud.
Samas leidub alati inimesi, kes ei viitsi ennast aadete ja ideedega vaevata ning tunnevad tarvidust sümboli järgi.
Märk justkui kehtestaks vabaduse ja kui märki pole, siis pole järelikult ka ideed.

Tegu on taas vana hea paganliku tavaga, millele ma võin vastu tulla küll, sest kuigi sambale heidetakse ette kunstilisuse puudumist, ei ole see ju kaugeltki kõige hullem võimalik variant.

Vabadusrist sobib Vabadussõja ja eestlaste vabadustungi sümboliks hästi.
Midagi, mis paremini sobiks ei tule mulle pähegi. Võiks ju rajada mõne rahvusromantilises stiilis mõõgaga vehkiva Kalevipoja kuju või lasta neil kunstnikel, kes end praegu tõrjutuna tunnevad, rahus asja kallal toimetada ja vaadata lolli näoga seda kõveratest torudest kokkukeeratud käkerdist, mis siis vabadust kujutama hakkaks.

Praegune variant on lihte ja loogiline - sammas, ilma tarbetu tiluliluta ja Vabadusrist kui sümbol. Midagi muud pole vajagi, monument ei hiilga küll uudse lähenemisega, aga see on täielikus vastavuses samba idee olemusega.

Peaasi, et see valmis tehtaks või üldse ideest loobutaks, sest poolikud projektid tekitavad valesti aru saamisi ja rumalaid mõtteid - muidu korraldatakse järgmine konkurss mitte samba enda jaoks vaid sobivama mälestuskivi leidmiseks, et märkida kohta, kus peaks olema sammas. Vat selliseid asju vahin ma tõesti lolli näoga ja usun, et ma pole ainus.

No mida arvata sellisest kivist? Minu arvtes on see naljakas, et mitte öelda pisut piinlik.