Lingid. Mida loen, keda loen, miks loen.

20. Aug, 2007 | ivar |

Viisin lehe lingid oma Google Readeri sisuga rohkem vastavusse. Otsustasin seda pisut ka kommenteerida ja teha “milliseid blogisid ma loen”-tüüpi postituse.

Esimese reeglina võin kohe öelda, et mulle ei meeldi blogid, kust võib leida postitusi, mis räägivad, milliseid blogisid kirjutaja loeb. Sellised asjad tulevad tavaliselt, kui blogijal midagi tarka öelda ei ole ja ta lihtsalt midagi postitada tahab… Igal juhul pole ma üheski blogis, mida ma asjalikuks pean, sellist postitust näinud. Ühesõnaga, siit see tuleb:

Kuna ma ise suurem blogilugeja ei ole (blogtrees hakkasin ringi uitama Jaanuaris, esimesi blogisid hakkasin teadlikult jälgima neli-viis kuud tagasi ja google-readerit kasutan ca 1 kuu) siis ilmselt ei sisalda see postitus ka väga kvaliteetset statistikat blogosfääri kohta või linke, mis teadlikumale blogilugejale uued oleks, kuna ma lihtsalt ei ole neile otsa koperdanud. Isegi kui need mind muidu võib-olla huvitaks. Teen siiski oma parima ja toon siin ära mõned asjalikumad blogid, mida loen.

Jätan julmalt välja kõik sellised, mida loen, kuna autor on mu tuttav, või mille kohta ma veel sotti lahti pole jaganud, mida neist arvata.
[Kes blogide nimekirja ei viitsi lugeda, võib postituse lõppu vaadata, seal tuleb veel natuke üldisemat juttu]

/+\+//+\+//+\+//+\+//+\+//+\+/
- blogi peab Toivo Ellakvere, kes on rohkem või vähem tegevpoliitik ja roheline. See on ka ilusti tunda, kuna ta kajastab tihtipeale oma erakonna vaatenurgast olulisi uudiseid ja ilma seejuures neutraalset vaatenurka hoidmata. Põhiline, miks mina seda blogi jälgin, on tema uudistekajastused ja aegajalt kirjutatavad ülevaatlikud postitused. Teeb kokkuvõtteid uudistest või teemadest, mis blogides viimase nädala jooksul aktuaalsed/huvitavad on olnud.
Kuna ma leian tihti, et asjad, mida tema huvitavaks peab, ka mind huvitavad, sobivad sellised postitused mulle hästi.
Põhiline puudus on see, et vastavad postitused ei ole regulaarsed (Kui tekiks üks blogi, mis teeks lihtsalt nädalakokkuvõtteid blogimaastikul toimunud aktiivsematest diskussioonidest ja huvitavamatest teemadest, asuks ma seda (eeldusel muidugi, et mu hinnang sõnale “huvitav” vähegi autori hinnanguga sarnaneb) nagu naksti jälgima, sest ise pidevalt blogtreel silma peal hoidmine nõuab üsna palju energiat, mille kulutamiseks on ka tulutoovamaid viise).
elust ja poliitikast (eriti)
See blogi on mu readeris olnud üsna lühikest aega ja on seal oma järjepideva poliituudiste kajastamise tõttu. Kuna teema on huvitav, viskan aegajalt pilgu peale, ehkki blogi ei ole väga tugevalt kirjutatud. Ma pole uurinud, kes on Tom või mis taustaga tegelane ta on, aga mulle tundub, et poliitika osas ta tegev ei ole, sest tema hinnangutest on enamasti ikka millestki kinni haarata(ei ole selline ümmargune poliitikujutt, mis lahtisi otsi ei jäta) või vastu vaielda. Siiski on tal üsna palju kommenteerijaid ning sealt võib vahel ka täiesti asjalikke teemasid ja viiteid leida.
Hannes Rumm
Hannes Rummu blogi. Tegevpoliitik, armastab regulaarselt kirjutada, talle viidatakse sagedasti - põhjused olemas, milleks lugeda. Häiriva poole pealt hakkab vahel silma, et kuigi postitused on hästi viimistletud ja sõnastatud on mõte see, mis lonkab. Autor üritab ilmselt regulaarselt postitada ja ta on ennast kas tühjaks kirjutanud (või muud moodi väljendanud - eeldab ju ta eluala pidevat arvamuse avaldamist) või ei ole tal paljude probleemide kohta midagi sisulist öelda. Eelistab neutraalsele vaatenurgale alati mingit seisukohta väljendada.
Infopartisan
Kirjutab ühiskondlikel-poliitilistel teemadel, ajab seejuures tugevalt oma joont. Esitab mõtteid loogiliselt ja viitab korralikult (ei meeldi mulle kohad, kus tarka juttu kirjutatakse, aga linke ei tunta), on järjepidev. Meeldib, kuna arendab teemat põhjalikult ja seejuures minu seisukohtadega vastuollu ei lähe. Miinustest võiks tuua välja neutraalsuse puudumist või mingit okast, mis tal Vasakparteiga [:)] hinges on, aga neid võib ju ühtlasi autori stiiliks pidada. Andrese tausta ei tunne.
Marko Mihkelsoni blogi
Marko Mihkelson - tegevpoliitik, kirjutab oma töötegemistest ning aegajalt olulisematel (välis)poliitilistel teemadel. Jälgin, kuna seal kirjutab nö “professionaal” ehk teema on huvitav ja seda kajastab keegi, kellele see on töö (Uut või suundamuutvat infot ei ole, aga on asja seestpoolt nägija kommentaarid). Kirjutab suhteliselt kerges stiilis koos selle heade ja veadega.
Mõtelused
Kirjutab Olev Vaher. Liberaalsete vaadetaga, kajastab teemat majandus/ühiskond. Korralikud viited, taustatöö [tunneb teemat või vähemalt oskab sellist muljet jätta:)], hea selgitaja. Puudustest torkab silma, et aegajalt kipuvad ta kirjutised vandenõuteooriateks muutuma ja vahel tuleb sealt “Ahaa! Aga TEGELIKULT on see hoopis nii!” - tüüpi postitusi. Oletades, et tal on neis asjades õigus, tasuks tal ikkagi asju pisut pehmemalt esitada, kuna paljud lugema sattujad võivad seni veidi traditsioonilisemate vaadetega kokku puutunud olla ja igasugu ufouurijad on selle “paljastusstiili” üsna maha teinud. (Ka ajakohasemad ufouurijad peaks sellest õppust võtma).
Rudolf
Rudolfi tausta ei tea, kuigi on kerge huvi tekkinud. Kirjutab ülevaateid maailmapoliitikast. Varasemal ajal ilmusid need regulaarselt ja nende jälgimine andis ajalehtede lugemisele päris korralikku täiendust, viimasel ajal postitab harva ja ebaregulaarselt. Põhiline viga, mis tal on, on et ta ei armasta absoluutselt linke. Talle nagu üldse ei meeldi mõte, et lugeja ennast lingi kaudu asjaga täpsemalt kurssi viib või midagi üle kontrollib. Või ei taha ta oma allikaid avaldada. Kui see ja viimase aja ebaregulaarne postitamine välja jätta, siis suurepärane blogi.
Vabalog
Jüri Saare liberaalne ja parempoolne blogi. Hea blogi musternäidis - postitused on sisukad, nad on põhjendatud. Iga teemaga käivad kaasas tsitaadid, viited, lingid. Tekstid on hästi kirjutatud. Kõigega nõustuma ei pea, aga huvitav lugeda on ikka. Kommentaarides tekib arutelu.
Jaanus Piirsalu blogi
Huvitav originaalinfo. Reisikirjad on alati paeluvad. Ta blogis küll alati kõigest huvitavast ei kirjuta, aga korralikumad kirjutised jäävad ajalehe jaoks. Loogiline ju, sest Piirsalu on ajakirjanik. Võimaluse korral linkidega kitsi pole (Nt Venes Eesti kohta käivad uudised). Kirjutab ladusalt ja huvitavalt. Lausa lust lugeda.
Mareki oma
Marek Tihhonovi blogi. (Populaar)teaduslikud uudised, ladus kirjastiil, viited. Väga hea ja hariv lugemine.
skeptik.ee
Martin Välliku blogi. Ei saa mina aru, miks see mees ennast skeptikuks kutsub (või kust üldse “organiseerunud skepsis” omale nime on võtnud). Ta on ju kõige suhtes nii positiivselt meelestatud kui annab olla - milleski ei kahtle ja kõiges on ametliku versiooni poolt.
Pühendunud posijate ja tehnofoobide paljastamisele, vahendab ka vastavasisulisi uudiseid ja tähelepanekuid meilt ja mujalt maailmast, tsiteerib ja lingib. Vahel siiski tundub, et tema lähenemise järgi on kõik, kas 1 või 0 ja 0,3 seal vahel pole olemas..
Suhtub asjadesse nagu valgustusaja haritlane - kui vanaaja inimesed nägid meteoriiti ütlesid nad, et jumal viskas kivi taevast alla ja uskusid seda. Valgustusaja inimesed, kes jumalaid ei tunnistanud, ütlesid, et see on absurd ja kivid ei kuku taevast alla. Tänapäeval me teame, et kive vahel kukub alla, aga neid ei viska mitte jumalad, vaid need tulevad kosmosest. Ütelge nüüd, kes oli targem: kas see, kes tunnistas mõistetamatut ja andis sellele üleloomuliku tähenduse või see, kes üleloomulikku tunnistamata keeldus tunnistamast ka käegakatsutavat seletamatut?
Ok, et ma ei jätaks muljet nagu ma hurjutaks teda: Ta vahendab siiski huvitavaid ja hariva sisuga uudiseid ja teeb seda seejuures hästi.
Teller plõksib
Arvasin alati, et Siim Teller on selline hüppaja tüüp, aga siis sain teada, et plõksimine tähendab pildistamist. Tema blogi jälgin, kuna tundub, et seda jälgivad paljud teised. Kui ta mingi teema käsile võtab, siis kohe viidatakse talle. See ongi kumuleeruv populaarsus.
Hea asjana leiab tema blogist palju häid linke ja viiteid erinevatele teemadele. Puudu jääb originaalideedest(ei ole seni, kuni mina jälginud olen millegi uue või üllatavaga välja tulnud) või tõsistest teemakäsitlustest.
filmiblog
Vaadake ise ja tehke omad järeldused, miks ma Xipe Toteci filmiblogi loen. Nalja peab ju ka saama.

Kajastamata jäid mitmed blogi(ja)d, nt Makulatuuri Mihkel, kes viimasel ajal vähe kirjutab, Märt Saar, kes tundub mulle praegu rohkem omaelukesksemaks muutunud olevat, Meediakott, kelle blogi ma alles avastasin ja kes pole minu jälgimisaja jooksul midagi postitanud, Tallinna Kristjan, kes on oma blogi web2.0 keskseks muutnud ja kogu ühiskonnaalase ning üldisema teema välja on jätnud, ja mitmed teised. Arvan siiski, et see väike nimekiri tuntud blogidest koos kommentaaridega, mida siinse kirjutaja tagasihoidlik isik neis näeb, annab teile natuke aimu siinse kirjutaja eelistustest. Juhul kui te seda samast siinkirjutajat (ma mõtlen ennast) autoriteediks peate [:)] saate te nüüd järeldusi teha ja oma blogi vastavas suunas korrigeerida.
Ja kui järeldusi ei tee, juhub nii.
Üldiselt otsin ma blogidest rohkem infot kui arvamust. Tundub, et blogijate enamik on küll jõudnud äratundmisele, et blogi on siiski arvamuse avaldamise koht, aga ma siiski leian, et korralik arvamus on ka info, sest teised saavad sellest olulisi järeldusi teha. Ka ei peaks blogija lisaks sellele infole, mida ta oma arvamuse näol loob, hoidma saladuses seda infot, mida ta ise kasutab. Kui blogija tsiteerib ja viitab oma arvamust avaldades autoriteetidele, annan ma tema arvamusele kõrgema hinnangu, kuna näen, millel see põhineb; kui blogija viitab mulle tundmatutele allikatele, saan ma siiski teha järeldused ta silmaringi kohta ja tutvida allikate ennastega.
Kui ma blogija arvamuses kahtlen, tahan ma seda kontrollida, viidata[ilmaütlevas käändes] on see üsna raske.
Olles blogijat mõnda aega lugenud ja ta on viitade/tsitaatidega endast mulje kujundanud muutub blogija enda arvamus, ka ilma autoriteetidele tuginemata, lugeja silmis kaalukamaks. Kuigi link allikale peaks käima iga arvamuse juurde, kuna mida teeb lugeja arvamusega teadmata, mille kohta see käib? Kui blogija soovib lugejat uue infoga üllatada, siis juhul kui see lugejale huvi pakub, tahab ta selle kohta ka lisainfot ja selleks on vaja linki.

Ramloff kirjutas kunagi, et ta loeb selliseid blogisid, kus autor kirjutab ühel päeval ühiskonnast, järgmisel muusikast ja siis hoopis endast. Et see niiöelda avavat kirjutaja tema jaoks.
Tuleb tunnistada, et lähenen asjale pisut teise nurga alt. Aegajalt on ju vaheldus tore. Kui kirjutajat on pikalt jälgitud, on huvitav ka midagi ta tausta kohta teada saada, aga põhiline, mille tõttu blogi jälgida, on siiski info ja kui blogija hoiab mingit suunda, on seda lihtsam jälgida ja blogi jätab autorist pisut spetsialiseerunuma ja seega oma teemas pädevama mulje.

Tihti ja kõigest kirjutavate blogijate kirjutiste kvaliteet langeb. Isegi kui nad ei hakka “haltuurat tegema” on iga päev postitava autori kirjutised mõttevaesemad. Kuna hästi kirjutamine nõuab energiat, kirjutavad inimesed ennast tühjaks. Nad ei kirjuta halvasti, nad ei kirjuta lollisti, aga lugeda pole ikka midagi.
Sellepärast ei leia ma ka eriti midagi lugeda sellistelt blogtree edetabelitippudelt nagu Hanrahan ja wildikas. Liiga palju on öeldud eelmistes postitustes, et seda kõike alati korrata, kergem on eeldada, et lugeja on ka eelnevat jälginud. Eriti kui blogi sellistele lugejatele suunatud ongi. Pidevate kirjutajatena on neil pidev lugejategrupp, kellele kirjutades ja kellega aktiivselt suheldes on nende blogid ka rohkem oma grupile suunatud. Grupi jaoks sellega blogi väärtus kasvab, aga ülejäänud maailma jaoks mitte.

Huvitavad on blogid, mida kirjutab keegi, kes on kas arst, poliitik, keevitaja ..ükskõik mis asjamees, kes väljendab nt oma arvamust või jagab erialast infot. Kui kirjutaja muutub juba blogijaks - igapäevaseks kirjutajaks - siis ei lisa ta enam on kirjutistele sama, “väljast tulevat” kvaliteeti.

Ühesõnaga hea blogi valem on järgmine:
Kirjuta teemas.
Ürita postitusega midagi öelda (Väga hea kui see sõnum on su enda originaalmõte, pole hullu, kui seda kelleltki teiselt kuulsid. Kui aga kuulsid, siis ole kena ja ütle kellelt).
Kirjuta siis kui sul midagi öelda on (Vastupidiselt sellele, mida väidetakse, on nt üks kord nädalas ja vahel ka harvemini kirjutamine täiesti aktsepteeritav).
Lingi!
Ürita postitust natuke struktrueerida (Kui ei meeldi sissejuhatus-teema-kokkuvõte skeem, siis vähemalt kasuta lõike!).
Ole enesekriitiline (Nt kui sulle kommentaarides öeldakse, et sa eksisid, siis ära ignoreeri seda, vaid uuri järgi, ja kui eksisidki, siis tasub märku anda, et sa sellest ka aru said. Uhkus pidavat upakile ajama)
Mõtle! [Selliseid mittemidagiütlevaid, aga paljuütlevaid õpetusi armastatavad loengupidajad ikka analoogsete soovituste lõppu lisada. Ega ma ka kehvem pole:)]

Kui see postitus sind huvitas, siis võiksid kaaluda ka selle blogi RSS voo tellimist.

  1. 25 Responses to “Lingid. Mida loen, keda loen, miks loen.”

  2. By kukupai on Aug 20, 2007 | Reply

    Üsna asjalik meediaõppejõu loeng, aitäh. Algajale blogijale kindlasti kasulik, kui ta eesmärk on lugejaid koguda. Kui aga blogimise mõte rohkem enese tarbeks märkmete tegemine või kindla ringiga suhtlemine, siis jäädakse ikka vanaviisi jätkama.

  3. By ivar on Aug 20, 2007 | Reply

    Tänan. Eks ta ole. Isiklikud blogid on üsna teistsugused asjad, kuigi eks neiski tasu muutusi teha. Tihti on need ju mõeldud ikka selle sama siseringi jaoks ja kui keegi kontvõõras sinna satub, algab paanika. Täna näiteks kommenteerisin üht tegelast(lingi leidsin blogtreest), kes seletas, kuidas kõnekeel on ikka ropp nähtus - läks tema pealtnäha roppude tegelaste juurde, ropendas ja need ropendasid vastu. Kui ma kommenteerisin, et äkki ilma temata poleks ropendatud, kadus postitus ära. Kas tõesti oli liiga ränk kommentaar, et naljaga võtta ei saanud?

  4. By ps.loog on Aug 20, 2007 | Reply

    Infomaania on paaniline nälg uue info järele ja hirm uudiste vallas midagi maha magada. Põhjustab info-sõltuvust. ( andke mulle linke!)
    Inimene kaotab (enesele märkamatult) iseseisva otsustus- ja mõtlemisvõime, kuna tema enesehinnang pole just kõige adekvaatsem või on teda kasvatatud konservatiivses keskkonnas, tahab tugineda autoriteetidele ( tsitaadid! + viited autoriteetidele)
    Autoriteetideks aga kujunevad enamasti populaarsed ent mitte just kõige targemad isikud;)
    Enesekesksus: korralik blogi on see, mis mulle meeldib ja nüüd kirjutage kõik sedasi edasi :))

    Ei, noh, lahe. Aga loovuslikku last sellise õpetaja eest , oh hoidku OÜ Lukase as !

    Sulle-mulle sinust-minust: mitte miski ei ava inimese kognitiivset poolt nii ilmekalt, kui kriitika, mida ta teeb.
    Ja suhtumine on vastastikune ka siis kui ei suhestuta.

  5. By Ramloff on Aug 20, 2007 | Reply

    Mulle näib, et siin on veelahe selles, kas blogist otsitakse mingit infot või teemat või otsitakse blogist inimest.
    Mina otsin eelkõige inimest, seepärast pakubki just kõik see, mis inimese tausta, tema motiive ja hingeliigutusi puudutab, palju rohkem huvi kui info, mida ta võiks edastada. Lisaks ma reeglina ei kommenteeri blogides, kus inimene on enda isiku kiivalt varju jätnud, sest ma ei suuda teoreetilise skeemiga väidelda, aga ilma isikuta jääb kõik see info minu jaoks skemaatiliseks ja hingetuks.

  6. By Ingrid on Aug 20, 2007 | Reply

    Hea blogi valem…
    khm, khmm!

    Et sa endast pole isegi profiilis midagi öelnud, siis ei saa sellise valemi järgi oma blogikirjutamist küll sättida.
    Sina tahad temaatilisi, erialaseid, mulle meeldivad inimeste arvamused elust, maailmaasjadest ja kindlasti tahan jutu juurde pilte. :-)
    Ma pakun sulle kaks kindla temaatikaga blogi, aga lugedes su arvustusi sinu lemmikute kohta tean, et need ei paku sulle huvi.
    Igaühele oma ja igaüks nagu oskab! :-)
    Las siis inimesed ikka kirjutavad seda, mida nemad tahavad ja oma asi kui kommentaarikast on tühi.
    Jo siis pole kaasamõtlejaid!
    A palun:
    www.kiirabi.blogspot.com
    www.vaimulik.blogspot.com (siit tahaks küll, et sa loeksid esimest, juunikuu 2005 sissekannet “Ainult üks samm”

  7. By Gunnar on Aug 20, 2007 | Reply

    Mina arvan, et blogi pidamiseks pole mingeid väga kindlaid reegleid sisu teemade osas, mille põhjal saaks öelda üldisel tasemel, et see on hea ja see on halb blogi. Ainus, millele saaks toetuda, on sisu kvaliteet, olgu antud sisu siis konkreetse külastaja jaoks huvitav või mitte.

    Heade kannete tegemine on küllaltki aeganõudev tegemine, oleme kursis. Eriti kui on tegemist kandega, mis pole 100% arvamuslugu. Palju materjale, tekste tuleb siluda, teinekord on vaja juurde tekitada ka graafilist materjali. See, et mõne hea kande peale kulub pea päevake ära, pole mingi ime.

    Mõõta saab oma tulemust peale kommentaaride ka back link-ide abil. Tihti annab see isegi parema ülevaate, sest mitte kõik lugejad, kellel on oma arvamus, ei kipu kirjutama kommentaari, sest mis seal ikka öelda, kui kõigega nõus oled? Kommentaarid kujul “Jah, nii see on” või “Mhmh” pole just eriti huvitav lugemine.

    Aga jah, head blogimist kõigile taasiseseisvusmise päeval! :)

  8. By ivar on Aug 20, 2007 | Reply

    Kuule, psühholoog! Maga kaineks ja tule siis seleta, kus sa infomaaniat näed! Informatsioon on väga tore asi ja kuigi sellest võib(kui sind uskuda) tekkida haiguslik sõltuvus, põhjustab infopuudus ebaadekvaatseid otsuseid hulga kergemini.
    Populaarsete inimeste autoriteediks võtmine on nii loogiline tegevus kui üldse annab olla. On küll teatud teemasid, mille puhul tuleb kuulata neid, kes teavad, mitte neid kes sulle sobivat juttu räägivad (noh, nt tuumafüüsika. Isegi Stalin, kes kõik muud teadusvaldkonnad oma näo ja arvamuse järgi ümber kujundas olevat selle teema rahule jätnud). Küllalt palju on aga teemasid, kus loeb autoriteet (sinu populaarsus), selle eiramine on aga lihtsalt lollus. P.S kui keegi on populaarne on selleks ka põhjus. Üks võimalus on, et ta aimab alati ära masside seisukoha (isegi kui see ei ole kõige targem). Ütle nüüd, et seda on arukas ignoreerida ja tegeleda selle asemel ainlt kellegagi, kelle hinnangud on õigemad, aga täiesti tundmatud/ebahuvitavad.
    Enesekeskus.. jah, egoga on raske hakkama saada, aga palju lihtsam on asju teha, kui lihtsalt leppida ego olemasoluga. See käib ka nalja tegemise kohta.
    Mind kunstiõpetajaks panna tõesti ei tasu.
    Sinust-minust ja tunnetusliku poole avamisest: õige.

  9. By ivar on Aug 20, 2007 | Reply

    Ramloff: Tõesti, nad ütlevad, et blogid on ajakirjandus, mis on toodud inimese juurde. See tähendab, et blogidele saab läheneda ka nii “ülevalt” kui “altpoolt”, ehk vaadelda seda kui inimeselähedast meediat või meedialähedast inimest (inimene meedia kaudu?). Saan sinu lähenemisest aru, kuigi ise ei jaga seda. Otsin blogidest mõnevõrra materjaalsemaid väärtusi.

  10. By ivar on Aug 20, 2007 | Reply

    Ingrid: köhi-köhi, tähendab, said asjale pihta:)
    Minu isik ei tohiks muuta eriti seda, mida ma postitusse kirjutasin ja sinu kirjeldatud blogi ei erine eriti minu kirjeldatud blogist - sina mainisid, et tahad jutu juurde pilte, see jäi mul ütlemata, aga mullegi meeldivad illustratsioonid ja mina lisasid juurde, et kui maailmaasjadest kirjutada, siis juhul kui võimalik, võiks anda lingi (sest mingi osa maailmaasjadest kirjutajaid alustavad ikkagi lausega “ma lehest lugesin, et..”). See teemakohasus pole aga sugugi absoluutne nõue. Ma näen seda lihtsalt kerge eelisena, sest tahes tahtmata see mõjutab lugejaid, kui kirjutaja on endale kujundanud soliidse maine ja siis hakkab halama mingist eraelu tragöödiast. Väga tõenäoline on, et lugejat lihtsalt ei huvita ja tal tekib võõristus. Võib toimida ka vastupidi.

    See nimekiri ei sisalda kogu mu jälgitavate blogide nimekirja, see oli sellest umbes pool. Isiklikke blogisid ei pannud ma siia nimelt, kuna ma üritasin kirjutada postitust siiski üldisest blogimisest, mitte isikutest, Isikublogide puhul loeb autori isik ja sellise lingi andmine tähendaks lihtsalt huvitava isiku tutvustamist ilma, et tema blogist blogimise kohta eriti midagi õppida oleks. Minu eesmärk oli kirjeldada, mitte tutvustada ja eelistuste kirjeldamine on nö “asjast” rääkivate blogide puhul palju lihtsam.
    Ma pean säärast blogidest küll ka rohkem lugu, kui nö isikut avavatest blogidest, aga see on puhtalt minu maitse eelistus - viimaste kaudu inimesega tutumiseks peaks blogi väga pikalt ja järjekindlalt jälgima.(Kasvõi juba sellepärast, et seal on alati inimese enda versioon sündmusest. ainult subjetkiivsete kirjelduste järgi on raske kujundada objektiivset pilti inimesest - st ega inimene alati ei kirjuta ka mida ta mõtles kui ta midagi tegi. tihti kirjtab ta juba mida ta arvav, et ta mõtles või mida ta tahaks et arvataks et ta mõtles jne). Ramloff viitsib seda teha, mina mitte.
    See, et maitseid on mitmeid, on loogiline. Olen näinud palju “mida mulle lugeda meeldib” postitusi nendes nö “isikublogides” ja seal ei ole enamasti keegi probleemi tõstnud sellest, et “hei! aga mulle meeldivad informatiivsed blogid”. Informatiivsed blogijad selliseid poste tavaliselt ei tee. Mina pole piisavalt stiilipuhas ja läksin sellele libedale teele ja kirjeldasin natuke teistsugust maitset. Kes blogide kaudu inimestega tutvuda tahavad võiksid rõõmsad olla, et üks “teistsugune”[:)] nüüd ka ennast avas, sest nagu psühholoog seal ülevalpool viitas ei ava miski nii hästi inimese tunnetuslikku poolt kui kriitika ja nii kriitikakeskset postitust ma enne teinud ei ole.:)

  11. By Ingrid on Aug 20, 2007 | Reply

    Assa, kui pikk vastus! :-)

    Blogide ajalugu algas vist sellega, et kogu maailma inimesed õpiksid üksteist rohkem tundma ja räägiksid just oma eraelulisi asju.
    Lihtsalt asja arenedes leidsid paljud, et ajaveebi variant sobib ka muuks.
    Teatud teemade arutamiseks, eriti uute, päevakorraste uudiste lisamisest vanale täienduseks, jääb blogiformaat viletsaks. Puudub sisukord.
    Foorumid oma teemade nimekirjaga on paremad.
    Pealegi on ka ootused informatsioonile erinevad: kes ootab muusikauudiseid, kes loeb digitarka, kes fotouuendusi.

  12. By ivar on Aug 20, 2007 | Reply

    Gunnar, su jutt on väga õige - loeb sisu kvaliteet. Mingid reeglid siiski eksisteerivad - kui neid reegleid arvestamata on kirjutised ikkagi head, siis pole ju hullu, aga vaevalt mõjuvad halvasti üldised kirjutamise reeglid, mida nt kirjandite kirjutamisel arvestatakse.
    Hea vormistus ei tee kindlasti halba ja mulle isiklikult tundub, et lingi lisamine kirjutajale on väiksem vaev kui lugejale otsida. Kui blogijat vähegi huvitab, mida lugejad temast arvavad oleks lingi tegemine järelikult tulusalt kulutatud energia. Kui blogijal on valik kas kirjutada vormistamata sisu või üldse mitte kirjutada (aeg, viitsimine), siis andku minna, kuigi kahju ei tee need põhimõtted ikka. Pigem harjutavad inimest selgemini ja kirjutama.

    Korralikult ettevalmistatud ja hästi vormistatud postitus kujutab endast jäävamat väärtust. Kui sina valmistad postitust ette päeva, lood sinna juurde originaalillustratsioonid, lingid korralikult ja vormistad postituse enamvähem loetavalt, on selle väärtus jääv. Ka aasta hiljem võib keegi sinna sattuda, leida vastuse oma küsimustele või lingi kaudu sellele lähemale jõuda. Ilma nende põhimõteteta kirjutatud postitus võib omada ajas muutuvad subjektiivset väärtust - kellegi mulje mingist sündmusest (mida aasta pärast ei leia enam google`i abil kaa, sest teema on aktuaalsuse kaotanud).

    Võrdle nagu luulet, proosat ja käsiraamatut. Igas ühes on oma kvaliteet.

  13. By toivo on Aug 20, 2007 | Reply

    Ülikond valmistatakse tellija materjalist. Mõnikord ei kirjutatagi blogides midagi, mõnikord ei leia mina seda üles, mõnikord kirjutatakse aga see ei paku mulle huvi, mõnikord kirjutatakse, aga mul ei ole tahtmist “sõna sekka öelda”. Kuna a) olen nõus, b) ei ole nõus.

    tulemus = f (meeleolu, postid, postitajad, sisu, ilm, teema, olulisus, huvitavus)

    P.s. Protesteerib, poliitik on avalikul valitaval ametikohal töötav tegelane (RK liige, minister vmt). Mina seda ei ole, lihtsalt keskmisest aktiivsem erakonnaliige\ kodanik. Ma ei ole roheline \kk aktivist, vaid pigem liberaal (maailmavaade).

    Ps.s. Võibolla pakub huvi hoopis selline kokkuvõtte?
    http://www.rohi.ee/lobisevad/

  14. By toivo on Aug 20, 2007 | Reply

    Mina ei loegi enam ei loegi feedina eesti blogisid, lugejas on ainult 1 blogi, mille panin kategooriasse “ilusad blogid”.

    Kammin läbi kõik blogtree blogid, kui aega saab loen rohkem, kui ei, siis vähem.
    http://blog.tr.ee/rss.php

  15. By ps.loog on Aug 21, 2007 | Reply

    m.o.t.t.

    ei saa suhelda inimesega, kellega niivõrd erinev üldhariduslik tase.

    Sain kaineks. Aitäh abistamast.

  16. By ivar on Aug 21, 2007 | Reply

    võta heaks

  17. By ivar on Aug 21, 2007 | Reply

    Toivo, võtan su protesti edaspidi arvesse:) ja see “lobisevad” on tõesti asi õiges suunas.

    “Mina ei loegi enam ei loegi feedina eesti blogisid, lugejas on ainult 1 blogi, mille panin kategooriasse “ilusad blogid”.

    Kammin läbi kõik blogtree blogid, kui aega saab loen rohkem, kui ei, siis vähem.
    http://blog.tr.ee/rss.php ”
    -vot see on asja selgeks tegemine “raskel viisil”. Mulle tundub, et nt tund aega raamatu või ajalehe lugemist annab mulle rohkem, kui tund aega blogides sobramist. Asjalikud postitused on muidugi teine asi, aga huvitava ülesse leidmine blogtrees nõuab palju energiat. Rss-readeriga teatava eelvaliku tegemine võib küll mõnedest pärlitest ilma jätta, aga tundub, et pikas perspektiivis tasub siiski ära.

  18. By märt on Aug 21, 2007 | Reply

    Tänud mu blogile viitamise ja pisikese märkuse eest! Alati huvitav, kui keegi kõrvaltseisja pilguga ütleb, mis blogis näib üleliigne…

    Mis sellest postitusest meelde jäi - lisaks sellele, et see oli maru pikk, aga läbi ma puresin - oli see, et sinu arvates tuleb “linkida”.

    Lingiblogisid on tõesti vähe… aga eks asja anna ju parandada?

  19. By ivar on Aug 21, 2007 | Reply

    Parandada annab ikka, linkimine on üks hea võimalus teksti sisukamaks teha, kuigi tihti alakasutatud.
    Aga ära nüüd tee minu postist järeldusi, mis on üleliigne, mis mitte. Mina sind ju isiklikult ei tunne, nii et on ehk loomulik, et pööran vähe teistele asjadele rõhku kui tuttavad või staažikamad lugejad (pealegi jätsin sellest kirjeldusest autori elust pajatavad blogid teadlikult välja kui olemuselt erinevad asjad, sul on huvitav blogi ikkagi - ära lase ennast sellest häirida)

  20. By kaja on Aug 21, 2007 | Reply

    kummaline diskussioon. iga blogi peaks olema omanäoline, sest blogija on omanäoline…isiksus, indiviid, oma eripäradega. seepärast on natuke kummastav siin seletada, et mida loed ja mida ei loe ja miks…ma arvan, et aeg ajalt on meil kõigil midagi huvitavat öelda. ainus mure on see, et sellest suurest infohulgast ei leia alati neid pärleid üles…ma arvan, et blogid peavadki olema igaüks ise nägu ja ise tegu, erinevate eesmärkidega. see oleks ikka täitsa kole, kui miskid standardid kehtima hakkavad, et peab linkima, sest see on huvitav - kui ma, kurat, ei oska linkida, mida ma siis teen - masendun ja lõpetan blogimise, et mingi tegelane peab mind ilma linkideta ebahuvitavaks?või kui mul pole fotokat et pilte lisada, või mida iganes. tuleb asju võtta nii nagu nad on, ja kui ei huvita, siis ära loe ja nii lihtne see valem ongi. mu meelest on blogimine uuema aja etnograafia - vanasti olid muinasjutud jm taoline, nüüd on jutud veebis, blogides. erinevad story’d, erinevad inimesed, erinevad olukorrad. ma arvan, et blogide väärtus on etnograafiline…ja sellest kontseptsioonist lähtudes ongi asi seletatud. väärtuslik materjal igal juhul ja loed seda, mis meeldib.

  21. By ivar on Aug 22, 2007 | Reply

    Jutuvestjaid on ka mitmesuguseid. Ühed, kes räägivad mingit juttu ja tahavad, et kõik kuulaks täpselt seda, mida nad öelda tahavad(nt jutlustajad). On ka jutuvestjaid, kes tahavad rääkida nii, et teistele ka meeldiks. Noh, võid siis öelda, et nad on rohkem kommertslikud. Aga sellised jutuvestjad on olemas ja neile on ikka vahel huvitav teada, milliseid jutte kuulajatele kuulata meeldib. Võta seda nii, et ka see postitus on suunatud neile inimestele, kes tahavad oma blogi muuta lihtsamini loetavaks vms. Võtab mõne sellise blogi lahti, loeb ja mõtleb, et “ohoo, selliseid tegelasi on ka ja neile meeldib selliseid asju lugeda.” Näiteks.

    Ja see lingi asi. See ei tähenda, et IGAS postituses PEAB link olema. See on rohkem selline mõte, et kui sa loed kuskilt midagi ja siis kirjutad sellest, siis -SIIS- oleks päris huvitav mõte ka link lisada, mitte öelda, et “ma lugesin sealt delfist ühte lugu, kus öeldi nii” ja siis jahuda, mis autor arvab jutust, mida lugejal oleks huvi korral paras nuss otsida. Kogu see jutt ei ole ju kellelegi kohustuslik. Kui sa leiad, et su blogi ongi selline nagu peab, siis tore - sa ei taha ega pea midagi muutma ja ilmselt sul polegi vaja midagi muuta. Imelik on ainult, et kui sa pead kellegi kommentaaride/soovituste lugemist nii imelikuks, siis miks sa seda loed. Blogid on ju individuaalsed asjad, moderne etnograafia, ja seal väljendatakse igasuguseid mõtteid. ka ebameeldivaid, nii et neid pole vaja lugeda. Välismaal on hunnikutes blogisid, mis kirjutavad nii labasel teemal nagu blogimine. Lihtsalt üpetavad teistele, kuidas nende meelest peab head blogi tegema. Ja need blogid on populaarsed. See näitab, et on olemas päris paras grupp inimesi, keda huvitab, kuidas on hea blogida. Sinu individuaalsuse ja eripära taotlus on ka täiesti tõsiseltvõetav seisukoht, aga on ka inimesi, kes võivad suhtuda blogidesse pisut teisiti. Sa lihtsalt ei olnud selle postituse sihtgrupp. (Mind nt huvitab, mis teised inimesed minu blogist arvavad, mul ei oleks kõige vähematki kui keegi, kes seda loeb, kirjutaks oma blogisse, miks ta seda loeb ja mis tema arvates head ja vead on. Tagasiside on alati kasulik.)

  22. By toivo on Aug 22, 2007 | Reply

    “Mulle tundub, et nt tund aega raamatu või ajalehe lugemist annab mulle rohkem”

    Samamoodi võiks küsida uudiste kohta, miks sa üleüldse uudiseid loed.
    http://www.rohi.ee/ellakvere/?p=592

    Võlusõnaks on google reader, sirvin pealkirjad läbi.

  23. By ivar on Aug 22, 2007 | Reply

    Aha! See lingitud mõttekäik on täiesti loogiline - uudiseid ei ole vaja lugeda, et oma elu rahulikult elada. Tegelikult väga lihte ja loogiline lähenemine, aga sobib sellele, keda eriti ei huvita, mis ta ümber toimub. Kui ma võtan kätte raamatu ütleme teemal 9/11, Afganistani-, Iraagi sõda ja põhjused, mis selle kõigeni viisid (ja mul on õnnestunud vältida mõnd vandenõuteooriat - eelvalik!), siis peale selle läbilugemist olen ma hoidnud kokku aastate uudistejälgimise. Õpiksin selle raamatu kaudu ühe intensiivse ja väga tootliku pingutusega probleemi väga hästi tundma. Hea autori puhul saaksin materjale ja ideid, mille peale ma ise kindlasti poleks tulnud. Samas on selline üldine pilt väga distantseeritud - kui ma loen raamatut Külmast sõjast, siis saan sellest protsessist hea üldise pildi, kindlasti asjalikuma kui poole sajandi teleuudiseid läbi vaadates, samas jään ma ilma pildist, kuidas kaasaegsed asju mõistsid - üldkäsitlus kirjeldab asju suurelt distantsilt ja annab nii oma hinnangud. Kaasaegsed tegid oma tegusid lähtudes teistest hinnangutest või infost. Kui tahan mõista Külma sõja kujunemist paremini, tuleb mul tutvuda lisaks üldkäsitlustele ka allikmaterjaliga, milleks on võtmeisikute kirjad, kõned, ülestähendused ja ..uudised. Ajakirjandus on kontaktis massiga - tajub, mida nemad tajuvad ja mõjutab nende arusaamist. Pilt teiseneb oluliselt, aga läbi töödeldud materjali maht kasvab tohutult ning ka info töötlemine muutub keeruliseks, kuna tuleb ise võrdlusi ja järeldusi tegema hakata - Lisaks käsitlustele meediat vaadates mõistan protsessi paremini, ent meedia ei anna mulle nii palju juurde, kui andis raamatuks vormitud käsitlus. Meedia(allikmaterjalide) kasutegur ei ole nii suur.

    Blogi, kui ühe inimese vahetu mõtteväljendus on samm ajakirjandusest madalamale ja siin kehtivad samad trendid kui raamatu ja ajakirjanduse võrdluses - ühe materjali(blogi, postituse) infosisaldus langeb ja materjalide arv kasvab ometi annab see parema üldpildi. Ekstreemtingimustes on blogijate arv võrdne inimeste arvuga. Blogi kaudu saan ma palju vahetumalt jälgida inimeste arvamusi või mõtteid. Kui mind Aprilli kuus huvitas, mida arvavad inimesed sellest, et vene pätid Tallinna segi peksid, andsid blogid mulle selles osas kindlasti parema mulje. Vahetu, segase aga siiski täpsema kui uudised (kus äärmisel juhul lastakse üks-kaks inimest kõnelema ja üldiselt räägtakse muudest asjadest). Blogide(inimeste arvamuste) kaudu ei saa ma muidugi teada, mis täpselt juhtus - selleks loen uudiseid. Sealt saan ilusti teada, kus mida tehti (ehk mille kohta arvamused käivad). Mõne aja pärast saab see sündmus ka mõnda raamatusse kantud - sinna saab ta võibolla mõne lausega stiilis “aprillis toimunud rahutused mõjutasid üht või teist protsessi ühes või teises suunas”.
    Lõppkokkuvõttes on selle raamatukommentaari lugemise kasutegur kõige suurem (saan mõne sekundia teada, et toimusid rahutused, millest need ajendatud olid ja mida nad muutsid), aga toimunu mõistmisest olen ma ikka üsna kaugel ja kui mus tekib asja vastu huvi lähen ma sammu madalamale uudistearhiivide juurde ja sealt jätkuva huvi korral vahetute kommentaaride juurde blogidesse.
    Mind huvitab, mis mu ümber toimub, aga ma annan endale seejuures aru energiakulust mida enda tasemel hoidmine enesest kujutab - kui ma otsin raamatut, mida lugeda, siis ma katsun vältida neid, mille kohta nende ajalooline väärtus on kahtlane (No ütleme ma ei hakka holocaustist rohkem teada saamiseks lugema mõnd Jürgen Grafi raamatut) - lähtun siin üldsuse tehtud eelvalikust. Kui ma hakkana ajaloosündmuste allikatega tutvuma ei lappa ma ju kõiki lehti läbi ja ei vaata/kuula kõiki uudiseid - tutvun esialgu siiski asjatundjate poolt osutatud olulisemate seisukohavõttude või materjalidega. Sama moodi meeldib mulle jälgida blogisid - paar asjalikumat tegelast kelle sõnavõtte jälgin ja siis olulisemad postitused, mille puhul oleks kuradi hea kui keegi teeks selle eelvaliku, sest sinu meetod, kogu blogtreel silma peal hoida tundub mulle liiga väikse kasuteguriga.

    Milleks üldse uudiseid, blogisid, raamtuid lugeda? Huvi maailma vastu. Kui ma sooviksin elada tõesti ainult endale ja mind ümbritsev ei huvitaks jääksin ma nii mõnestki kvaliteedist ilma (oleksin see tumba, kes kunagi midagi ei tea jne) ja ilmselt leiaksin endale ka mõne muu harrastuse, millega üle jääv aeg täita (vaevalt, et see niisama ripakile jääks). Kuna praegu on üks mu harrastustest maailma mõistmine - seda ju uudised tähendavad. Lugedes Vana-Rooma kohta, piirdun rahumeeli käsitlustega. Võib-olla isegi üldistega, kus Vana-Rooma on kõigest peatüki nimi. Mida aeg edasi, seda enam ma tahan süvitsi minna, kuni jõuan otsapidi kaasaega, kus ma tahan olulisi sündmusi ise näha (aga ei jõua igale poole ja ei tea ka ette, kus sündmused toimuvad) või lugeda võimalikult palju informatiivseid pealtnägijate kommentaare.

  24. By kristjan on Aug 23, 2007 | Reply

    kolm reeglit millest ma lähtud blogi kirjutades:

    Ma ei räägi oma eraelust
    Ma ei räägi oma tööst
    Ma ei räägi maksustatavatest mõtetest

  25. By ivar on Aug 23, 2007 | Reply

    pädevad põhimõtted.

  1. 1 Trackback(s)

  2. Aug 21, 2007: Blogilugejad on naistekalugejad, võib olla … « Väikese nõia teemaja

Post a Comment