Hommikused lehed

Mihkel Raua ainetel perssekukkunud maailmaparandajatest.

Mihkel Raud on viimasel ajal päris tihti arvamusartikleid kirjutanud. Kui keegi juba nii palju kirjutab, siis vahel peab pihta ka minema. Täna arvab ta Päevalehes, et sallimatust hukkamõistvad artiklid toidavad sallimatust.

Väide, et Aprillikuu-rahutused pole eestlaste ja venelaste vahele erilist kiilu löönud, võeti vastu kui “tellimustöö” või lausvale. Tegelikult see ju eriti ekslik ei ole. Elu läheb edasi, inimesed, kes enne suhtlesid, suhtlevad ka peale Aprilli. Vahet pole, mis rahvusega on tegu. Kui keegi teema ülesse võtab, pingestuvad korraks meeled, et mõne aja pärast taas lõdveneda.

Asjade normaalne kulg viib integratsioonini, sest see on ühiskonnale kasulikum kui riid ja lõhestumine. See on vaikne trend, mida suundmuses osalejad ja kujundajad ei jälgi ja millest nad isegi eriti ei huvitu. Nad lihtsalt ei mõtle sellele ja see toimib.

Kui panna inimene mõtlema, siis võib ta ka tulemusteni jõuda.

Miks õhutati enne Eesti astumist Euroopa Liitu ühiskondlikku diskussiooni? Just liitumise pooldajate poolt? Elanikonna traditsiooniline vastuolek tuli kuidagi murda. Kui seni ühtne ja passiivne vastuolijate mass mõtlema hakkab, hakkab ta ka lõhenema ja osa neist jõuab ka oma seisukohta muuta.

Kui ma koolis käisin ja viiendasse klassi läksin, tuli meile uus matemaatika õpetaja. Tema armastas ikka toonitada, et ega loll olla pole popp ja rumaluse ägedaks pidamine on ajast ja arust. Iseenesest head mõtted, aga ta esitas neid järjepideva missioonitundega inimestele, kes kunagi selle peale polnud tulnud. Lühikese ajaga muutus väike hulk õpilasi, kes matemaatikat ei osanud ja seda häbenesid, suureks hulgaks õpilasteks, kes matemaatikat ei osanud ja selle üle uhked olid ning isegi ei proovinud õppida. Toonitades üht kindlat seisukohta küsimuses, mida õpilased seni isegi ei tundud, tutvustas õpetaja neile nii küsimust kui ka alternatiivseid variante. See viis kõige otsesemat teed selleni, et õpilased m õ t l e s i d ja jõudsid soovitule hoopis vastupidisele tulemusele.

Kui rassilistes küsimustes suhteliselt ükskõikse rahva seas hakatakse järsku kampaaniat tegema, et võõrutada neid rassismist, ei saa see neid ju vähem rassistlikuks muuta. Pigem tutvustab ja harjutab maailmapäästjast rassismivastane seniseid ükskõikseid mõttega, et neegreid ja juute võikski vaenata ja, et see on täiesti aktsepteeritav seisukoht (või miks muidu teatud tegelased sellest nii väga pöördesse lähevad?).

Ka venelaste küsimuses on hulk eestlasi, kes on oma positiivse või negatiivse otsuse teinud, aga on ka suur hulk inimesi, kellel on ükskõik. Sellistena on nad pigem positiivselt meelestatud, kuna soov teistega normaalselt läbi saada on üsna universaalne.

Kõiksugu kaldalolijate uppumisest päästmised võivad nii päästja kui päästetava ohtu seada, sest kaldal rüseledes võib kogu seltskond vette kukkuda.
Selline neutraalsete parendamine on eriti ohtlik rahvuse puhul nagu eestlased - on nad ju iseäranis uhked oma jäärapäisuse üle.
“Tee seda!”
“Ei tee! Teen hoopis toda”

Sallimatuse teema aktuaalsena hoidmine annab selle, et kuigi küsimust teadvustatakse paremini, võib see samas probleemi laiendada. Nii nagu vene noortele tuli tänu meedia tööle meelde, et nende vanaisad heitlesid Suures Isamaasõjas ja nad tormasid nende uute mõtete ajel kaitsma kuju, mille kohta paljud neist alles siis teada said, et see olemas on või millele see pühendatud on, tulevad ka eestlased, kui neid natuke aega sellele mõtlema suunata, nii mõnegi hea põhjuse peale, miks venelasi mitte sallida.

Ja loo moraal? Ära paranda tervet asja. Eestlaste-venelaste asi on praegu küll pisut kiivakas niikuinii, aga see ei muuda head põhimõtet kasutuks.