Hommikused lehed

Struktuuri tuleb muuta!

Pankur Indrek Neivelt kirjutas Eesti Päevalahes huvitava arvamuse meie majanduse kohta. Ta kommenteeris valitsuspartei lubadusi, mille kohaselt 14 aasta ja mõne kuu pärast on Eesti viie rikkaima Euroopa riigi seas. Hr Neivelt väljendas ka arvamust, et sellise majanduse struktuuriga, nagu meil praegu on, me sinna ei jõua ja leidis, et nii avaliku sektori palgatõus, kui ka kõrgemad aktsiisid, mida traditsiooniliselt kritiseeritakse, kutsuvad esile muutusi ja on seega majanduse arenguks head. Ka tõstis ta ülesse küsimuse selle kohta, kas me üldse tahame jõuda Euroopa viie rikkaima riigi hulka - teatud tasemest edasi ei muuda elatustaseme tõus enam eriti inimeste hinnangut oma õnnele ning muudatused, mida me nii suure eesmärgi täitmiseks tegema peaksime, on võib-olla hoopis häirivamad, kui see väike õnnetunde kasv, mille me majandusedust saaksime.

Mulle tuleb millegipärast kohe meelde Francis Fukuyama ja tema “The end of history”, kus ta väidab, et liberaalne demokraatia (e turumajandus) on oma majandusliku ja moraalse effektiivsuse tõttu kõige viimane arengutase, kuhu inimühiskond jõuda võib, kuijust ei tõsteta teisi väärtusi majandusest kõrgemale. Ja siin on meie üks esipankureid, ehk majandusmeeste tipp, kes arutab selle üle, kas meil ikka tasub selle majandusarengu nimel mõnusat ja tuttavat elu muuta. Fukuyama arvas, et inimesed ei taha ebaeffektiivsemat, aga vaimsemat keskkonda, ent võta näpust. Aga see, et Fukuyama puusse pani on juba üsna leierdatud fakt ja tegelikult ei haaku ka see mõttekäik eriti hästi teemaga.

Positiivne on lugeda pisut teise nurga alt lähenemist ja mingisuguse üldpildi tutvustamist. Inimene harjub niivõrd ära kõigi nende graafikukujuliste edu ja edutuse ennustustega, mida ajalehed pidevalt välja sülitavad, et ta hakkabki arvama, et kogu tema ja ta rahva edaspidine õnn sõltub sellest ühest graafikust. Võib-olla sõltubki, aga ikka on parem tunne kui sellest graafikust natuke aru ka saadakse, selle poolest on mulle alati meeldinud (soovitavalt uue nurga alt) selgitavad artiklid ja Indrek Neivelti oma meeldis mulle. Piisavalt üldine, detailidega koormamata, põhimõtteline.