Hommikused lehed

Jätku leiba?

Öeldakse, et tihti kannab religioon tseremonialiseeritud kujul edasi praktikaid mille mõistmine või selgitamine tavaliselt liiga keeruline või tüütu oleks, tagades nii kasuliku ent keerulise kombe edasi kestmise.

Telekast olen näinud, et kristlased tavatsevad või tavatsesid vähemalt varasematel aegadel enne söömist söögipalve lugeda - tänada jumalat leiva eest laual. Iseenesest midagi keerulist seal ei ole ja tavaliselt küll näidatakse, et see heidutab põhiliselt lapsi ning näljaseid, aga see selleks.
Söögilaua taha istudes ja kartuleid ning küpseliha vohmides on vahel üsna raske mõelda sellele, milline õnn on elada ajal ja kohas, kus toitu on külluses ja kõhnade inimeste nägemisel kahtlustatakse esimese asjana psühholoogilisi probleeme.

Toiduainete küllus ja eriti üleküllus on üsna uus nähtus. Euroopas lõppesid perioodilised näljahädad 19nda sajandi keskpaiku. Sõdadest tingitud toidunappust on ka hiljem esinenud, Eesti aladel viimati Nõukogude okupatsiooni alguses peale Teist maailmasõda.

Maailmas - väljaspool Euroopat, Põhja-Ameerikat ja veel mõnda arenenud piirkonda - tuleb nälga praegugi ette. Väidetavalt sureb igal aastal nälga või nälja tõttu 5 millionit last ja maailmas on 854 millionit pidevalt alatoidetud inimest (mina ei suuda ettegi kujutada, kui palju see on).

Selle kõrval on tõik, et meie maal nähakse ülekaalulisuses probleemi, lausa õnn.

Üleküllusega käib tihti kaasas hoolimatus. Tavalist eestlast ei saa sundida iga päev muretsema nälgivate Aafrika laste pärast või eeldada, et ta ise midagi selles osas ette võtab. See ei ole ka asi, mille pärast ta peaks ennast süüdi tundma või millega väga oma pead vaevama. (Tsiteerides klassikut: Kes ütles, et elu peab kerge olema?) Küll aga ei ole sellise tausta juures ka tema poolt eetiline toitu raisata. See, kes janustele vett müüb, on ärimees; see, kes oma vee teiste vahel vaikselt ära joob, on tavaline inimene; aga see, kes kõrbest leitud januse ees vee naljapärast maha kallab, on valus munn.

Nälgivad Aafrika lapsed.

Müüdimurdjad, kes lasevad selleks, et saada teada, kas külmutatud kana teeb lennukiaknasse suurema augu kui külmutamata kana, kahuriga terve perssetäie kanu vastu lennuki kokpitti sodiks:
http://www.youtube.com/watch?v=lTW_Or5ezPk
http://www.youtube.com/watch?v=lTW_Or5ezPk (sama nali aegluubis)

Jumala tänamine ei ole tänapäeval enam päevakorras, aga ka kaasaegne ateist võiks austada toitu, mida ta sööb.
Mõeldes sellele, milline õnn on ka meie ajaloo taustal see, et hommikul on võimalik rahumeeli kööki minna, kus ootab ees külmkapitäis head ja paremat, maitseb nii toit paremini kui oskab inimene oma elu rohkem hinnata. Inimene, kellele toit mekib ja kes eluga rahul on, on aga õnnelik inimene. Söögikorra alguses Jätku leiba! soovimine on viis meelde tuletada, et leib ja toit on asjad, mille jätkumine ei ole alati iseenesestmõistetav ja mille küllus on väärt soovimist. Liigse pealetükkivuseta ja kogu selle pika jututa on tegelikult edasi antud nii ajalookogemus, head soovid kui olemasolevast lugupidama õhutav laeng; vormunud on see aga lihtsaks söögilaua fraasiks, mis on tarbitav (ja loodetavasti ka toimiv) neilegi, kes oma pead selle arutlusega vaevata ei viitsi või soovi.
P.S. Teemakohane mõtlemiseks: meie siin Euroopas mõtleme looduse säästmisele ja tahame fossiilsete kütuste asemel biokütust toota. Biokütuse jaoks ostame aga vilja Kolmanda maailma farmeritelt. ..kes ei ole ka lollid ja saavad aru, et eurooplased, kes sellest etanooli tahavad toota maksavad vilja eest rohkem kui kohalikud, kes seda süüa tahavad. Kas meil jätkub üldse põllumaad, et toota vilja nii kasvava inimhulga kui suureneva kütusenõudluse jaoks? Või vett millega neid põlde kasta?