Relva kandmisest ja kasutamisest - tarvilik enesekaitsevahend või kiiks?
1. Jul, 2008 | ivar |Vesteldes paar päeva tagasi ühe mõõgahuvilisega Eestis katana omamise ja kandmise legaalsuse ja selle üle, mis mõju mõõga kandmisel oleks teatud kahtlastes ringkondades liikumisel isiku turvalisusele, märkisin ma, et ilmselt oleks see üsna ohtlik - relva tuleb kasutada juba ainuüksi relva kaitseks, vastasel juhul riskib relvakandja lisaks kerepeale saamisele nii relvast ilma jäämise kui selle läbi ise potentsiaalselt hullemate vigastuste saamisega. Lisaks muidugi tõmbab mõõk ka tähelepanu, mis julgeoleku pärast muretseva inimese poolt mitte soovitud effekt ei ole.
Seda blogipostitust (lingi sain Kristjanilt) lugedes mõtlesin ma eelkõige sama asja. Relv muudab kindlasti inimese ohtlikumaks, kuna ta tekitab julgeolekutunnet seal, kus seda poleks vaja - s.t. relva tunnetamisest kindlust saanud inimene võib tõenäolisemalt sattuda olukorda, kus ta seda ka kasutama peaks, kui relvastamata inimene, kes potentsiaalseid ohuolukordi pigem väldib.
Enesekaitsel kehtib proportsionaalse reageeringu põhimõte. See tähendab, et kui sul on oht lihtsalt paar korda tõugatud saada, aga sa selle ohu tõrjumiseks kellegi maha lased, siis see ei ole hea. Kohtunikud mõtlevad selles asjas sama moodi. Relv vähendab sellistes olukordades inimese paindlikust oluliselt, kuna tühjade kätega kallaletungija vastu relva kasutamine on ülereageerimine, aga kasutamata jätmine tähendab enda ja relva tema meeldevalda asetamist. Mis omakorda tähendaks, et kallaletungija ei oleks siis enam relvastamata, vaid tal oleks püstol ja ta oleks selle leidmisest võibolla ka ehmunud. Olukord on oluliselt muutunud.
Situatsioonis, kus inimest tappa tahetakse, on relva kasutamine ja omamine kindlasti põhjendatud, aga olukordi, kus suurim risk on rahakoti kaotamine ja mölisemise korral lõuga saamine, esineb märksa rohkem. Rahakoti ära andmine võib olla alandav, aga kui selle alternatiiviks on tapmine? Paarisajakroonise sularahakoguse nimel, mis kaasas on? Seda olukorras, kus peale relva tõmbamist pole sugugi kindel, kes lõpuks tapetud saab, sest peale relva nägemist ei ole sa ka kurjategija jaoks enam rahakott või mobiiltelefon, mille küljest tülikas omanik kuidagi eemale tuleks peletada, vaid otsene oht tema elule ja ta käitub sellele vastavalt. Tundes kindlasti hulga väiksemat austust inimelu vastu, kui sina, eeldatavasti normaalne kodanik.
Inimene, kes ütleb, et ta arvestabki ohuga oma elule, mitte mingi tavalise pommiva narkomaaniga ei saa kindlasti väita, et ta on päris tavaline või, et teda ümbritsevate inimeste tõrjuvad reaktsioonid on ülepaisutatud. Sellise ohu nägemine tähendab, et ollakse kas segatud mingitesse üsna mustadesse tegevustesse või liiga elava fantaasiaga, et relva kanda. Lähedaste tõrjuv reaktsioon on mõlemal juhul põhjendatud.
Oskamatu relvakasutus seaks ohtu nii kõrvalseisjad kui relvaomaniku enda. Ihukaitsjad, kellele postituse kommentaarides viidatakse, arvestavad sellega, et nad jõuavad relva tõmmata ja tuld avada siis, kui vastane on (vähemalt) mitme meetri kaugusel. Vastasel juhul peavad ka nemad enne mõned poksiliigutused tegema. See kehtib meeste puhul, kes regulaarselt harjutavad reageerimist ja relva tõmbamist ning kasutavad seejuures kiireid (ja sellevõrra ohtlikumaid) võtteid, mida tsiviilisikule relvaluba tehes küll keegi õpetama ei hakka. Kuidas algavad aga tavalised konfliktid tänaval? Tavaliselt suitsuküsimisega, millele järgneb vestlus väga lühikeselt distantsilt, võib-olla õlapatsutused või käesurumised, mitte ei hakka keegi tänaval 50 meetri kauguselt huilates üksiku jalutaja poole tormama.
Mis saab aga ohvrist siis kui ta olles kahe, nüüdseks talle näkku hingava suitsu küsinud noormehe vahel, kes nüüd ka mobiiltelefoni vastu huvi tundma on hakanud, püstolit taskust välja võtma ja laadima hakkab? Professionaalne ihukaitsja ei hakkaks selles olukorras ilmselt oma käsi relvaga siduma.
Toon ühe näite olukorrast, mille relva omamine hullemaks oleks teinud.
Eelmise aasta aprillis kui Tallinnas toimusid venelaste massirahutused nägin, kuidas Vabaduse puiesteel Süda kohviku juures seisnud eesti mees relva nõudis. Ta teatas, et ta saab aru, et see keeraks ta elu persse, aga kui tal praegu püstol oleks, asuks ta venelasi kõmmutama. Hinnates üldist olukorda ja tema seisundit, ma täiesti usun seda; aga kellele see kasulik oleks olnud? Eesti riigile, kes verevalamist takistada püüdis? Talle endale? Nendele õnnetutele tsurkadele, kes tina oleksid saanud?
Mis oli puudu sellest, et eestlaste ja eestivenelaste vahel oleks Tallinna kesklinnas puhkenud inimohvritega relvastatud konflikt? Ainult see, et sellel mehel tulirelv käepärast oleks olnud. Ometi olid aprillirahutused üks tõenäolisemaid aegu, mil relvaomanik püstolit enesekaitseks kaasas kannaks.
Suvaliste pättide vastu kasutamiseks on kõige parem enesekaitsevahend kiired jalad - omadus, mida tasub arendada, mõjub tervisele hästi jne. Teine väga tõhus asi on pipragaas, mida saab kasutada ka olukordades, kus põgenemine pole võimalik (ütleme, et mingi narkomaan üritab majja tungida), mis on saadaval tavalistes loomapoodides (on mingi koerte vastu mõeldud asi, mida jooksjatele müüakse). Kõige õigem asi on kõne politseisse ja rahulikult oodata. Kui keegi aknast sisse kakerdab, suts gaasi näkku ja asi on korras, mitte ei ole vaja relva otsida ja välja kõmmutama ronida..
Tulirelv on kompromissitu asi, see tähendab valikut elu ja surma vahel. Relva ilmumine eskaleerib kõik vähemkompromissitud olukorrad kohe sellele tasemele - relv toodab ise olukordi kui teda kasutada on vaja. Minu arvates tuleks selliseid olukordi vältida, mitte juurde luua. Esimene enesekaitse reegel on ikka kahtlastesse olukordadesse mitte sattumine; teine on olukorra läbi rääkimine ja kolmas kiired jalad. Jõu kasutamisest saame alles peale seda rääkida. Ja juhul kui au ei kannata seda, et vahel mõnele tegelasele kõike vastu ei saa öelda, mis tahaks, on õige lahendus kickboxi trenn (noh, võib-olla ka mitte. Pole neid tasakaalutuid poksijaid ka tänavatele vaja. Mõistust on tarvis hoopis). Relvad on kindlasti teatud olukordades omal kohal - ma pole mingi segane patsifist, vaid saan väga hästi aru miks politsei, sõjavägi ja sularahakullerid relvi vajavad; ka mõistan ma väga hästi, miks paljudes kodudes on jahipüss, aga olles ise aastaid suht igapäevane teenistusrelva kandja olnud ei ole ma siiamaani pidanud tarvilikuks isikliku tulirelva soetada, kuigi mõtelnud olen sellele üksjagu. Põhjendust sellele te just lugesite - relvaga ringi käimine oleks mulle ohtlikum kui ilma relvata. Teistele ka.
P.S. ja kui sa pipragaasi lähed ostma, ära jumala pärast osta sellist püstolikujulist, nagu vahel müüakse. Ega sellist välgumihklit. Kui sellisega tänaval vehkima lähed, võid väga kiiresti väga surma saada.
Telli siit uute postituste RSS!
16 Responses to “Relva kandmisest ja kasutamisest - tarvilik enesekaitsevahend või kiiks?”
By Xipe Totec on Jul 1, 2008 | Reply
See on üks väga asjalik postitus sul. Lugesin seda teist postitust ja kommentaare enne ning endal kujunes küllalt sama ettekujutus asjast.
By Xipe Totec on Jul 1, 2008 | Reply
On küllalt sümpaatne see seis mis Eestis on, et nõnda vähestel tulirelvad on. Ameerikas - paljude tulirelvadega paljude lollide maal - ei oleks eriti meeldiv elada.
By ivar on Jul 1, 2008 | Reply
Jah, kui juba koolilapsed enesekaitseks relva kaasas kannavad on see natuke ebameeldiv
By asjadest on Jul 1, 2008 | Reply
Asjalik artikkel. Tõsi see on, et relva omamine ja kandmine eeldab väga selget arusaamist selle kasutamise mõttekusest ja tagajärgedest.
Mainin siiki ääremärkusena ära, et vahel on relval ka nö rünnet ennetav mõju -olgu siis hoiatuslasu tõttu või ähvardusena seda kasutada. Loomulikult sõltub ka siin kõik olukorrast ja konfliktsituatsioonis osalevatest inimestest. Relva nägemine võib teatud juhtudel ka õli tulle valada.
Isiklikult näen põhjendust relva kasutamiseks juhul, kui kurjategija valmistub kasutama ründeks külmrelva -nuga, kruvikeerajat, kasteeti, purustatud pudelit vmt. Ning sedagi juhul, kui rünnatakse kedagi teist…
Samas on tore ka näha juuresoleval pildil USP compacti. Oman ise just sellist suurepärast relva.
By asjadest on Jul 1, 2008 | Reply
Üks kommentaar veel -mainisid, et relvastamata inimene väldib ohtlikke olukordi ja kohti -samas kui relvastatud isik seda justkui ei tee. Julgen sellele väitele vastu vaielda.
Isiklikust kogemusest võin öelda, et just arusaamine vastutusest mida relva kandmine endaga kaasa toob, sunnib võimalikke ohusituatsioone vältima. Teadmine, et siin või seal “võib tekkida vajadus relva kasutada” sunnib vastutustundlikut relvaomanikku selliseid kohti paaniliselt vältima. Keegi meist ei soovi endale ja oma perekonnale asjatuid jamasid.
By kristjan on Jul 1, 2008 | Reply
Point on sinu jutus õige aga huvitav kas sinu jutt oleks samasugune kui sa oleks märgatavalt vähem relvadega kokkupuutunud.
By ivar on Jul 1, 2008 | Reply
Kristjan: Ei oska öelda, mis ma arvaks, kui ma relvadega enne kokku poleks puutunud, aga praegu ei tohiks see ju kahju teha kui mul on järelduste üle, mida sa niikuinii õigeks pead ka natuke aega järele mõelda olnud?
Asjadest: sinu esimese kommentaari kohta - olukordi on mitmesuguseid, nii et ega see praegune targutamine ei pruugi midagi tähendada, aga üks mu point enne oligi, et kui sul on selline poolkõva olukord, ntx kus keegi lihtsalt möliseb ja ähvardab (sõnadega või vehib natuke eemal torujupiga või midagi) ja sina selle peale püstoli välja tõmbad, et teda selle näitamise või hoiatuslasuga hirmutada, siis oled sa ise olukorda eskaleerinud ja tema võib nähes sinu relva muutuda palju vägivaldsemaks kui ta muidu kunagi läinud oleks (tõmbab oma relva välja vms). Muidugi kui sa kõnnid mööda tänavat ja näed, et kedagi selle sama torujupiga parasjagu pekstakse, on relv ja hoiatus jälle omal kohal - olukordi on erinevaid, aga nagu ma oma postituses mõista andsin, mulle tundub (praegu vähemalt), et tõenäolisem on relvaga asja hullemaks tegemine kui parandamine.
Sinu teise kommentaari kohta: selles võib sul täiesti õigus olla, aga ei pruugi. See on täpselt nagu sa ütlesid: *vastutustundlik* relvaomanik väldib neid olukordi. ..ja see vastutustunne sõltub palju ka hingelisest seisundist(Too südakohviku mees)
Aga huvi pärast üks küsimus ka: sinu blogis käis selle ümber juttu küll, aga aru ma ei saanudki. Lihtsalt huvi pärast küsiks nüüd, et kas sa kannad seda kaasas ka endaga vahel või on see lihtsalt spordi pärast kodus?
By asjadest on Jul 2, 2008 | Reply
Kannan kaasas, kui olen minemas tiiru või relvaga seonduvaid sisseoste tegema (mingeid nn aksessuaare).
Mulle meenus tegelikult veel 1 “õigustus” relva kaasas kandmiseks -lugesin seda kunagi militaar.net foorumist.
Seal toodi välja põhjendus, et relva omamine annab inimesele sellesmõttes valikuvabaduse, et inimene võib valida nii ohu eest pagemise, kui ka vastupanu vahel (st relv ei takista kedagi põgenemast).
Relvastamata inimesele jääb vaid võimalus põgeneda -ja kui see ei õnnestu -saada vigastatud või surma. Samuti ei suuda ta kriitilistes situatsioonides kaitsta kõrvaliste isikute elu.
Samas tekkib paratamatult mõte, et ohu eest põgenemine on omamoodi kahe teraga mõõk. See hävitab pageja enesehinnangu ja minapildi -ning julgustab samas seaduserikkujat. See on väga universaalne probleem…
Põgenemise ja vastupanu mõttekuse võiks seega kanda üle ka riigile ja riigikaitsele tervikuna.
Ratsionaalsetest kaalutlustest lähtudes, oleks kodanikel ilmselt turvalisem agressorile alistuda või nö põgeneda, kui sõjaliselt vastupanu osutada. Teatavasti toob igasugune “kõva” vastupanu ka kaitsjale kaasa palju jama.
Samas -minapildi säilimise seisukohalt näib see olevat põhjendatud valik.
By ivar on Jul 2, 2008 | Reply
See “õigustus” on just see, millest ma räägin. Relv toodab rohkem vägivalda, sest sul jääb lisaks jalgalaskmisele võimalus ka tapma hakata ja selle võimaluse esile toomine kui relva omamise põhjendus viitab valmisolekule ka seda varianti kasutada. Kui kellelgi pole võimalust kedagi tappa, siis ei saa ka keegi surma. Kui inimesed hakkaksid üleüldiselt relva kaasas kandma, siis hakkaksid seda tegema ka need tegelased, kelle vastu sa seda kõige tõenäolisemalt kasutada tahaksid. 90ndate alguses prooviti see järele, “Metsik ida” ja mis kõik veel..
Põgenemine mõjub enesehinnangule kindlasti raskelt - ei vaidle, aga küsimus jälle selline, kas see sinu mõningane hingehäda peale taganemist on väärt tapmist? Valmisolek igale rünnakule kohe vastata ja mitte mingil juhul alla anda on hea suhtumine kui sa elad maailmas, kus tuleb end iga hetk tulla võiva rünnaku eest kaitsta. Vanglas, getos, mingis Metsiku ida stiilis arengumaas või koolis[:)] on see hea. Ideaalses ühiskonnas aga peaks tapmine ja tänavakuritegevus inimese jaoks mitte igapäevane enesetõestus olema, vaid miski, mis tundub nii ebaloomulik, et ta jätab selle rahumeeli politsei lahendada (Siinkohal, kui tahad oma turvalisust tõsta, toeta parem praegu alamehitatud, alamakstud ja alamotiveeritud Politseid, et ta oleks võimeline igale ohuoluorrale ka reageerima). Mingi ideaalriik Eesti selles mõttes ju ei ole, kuritegevust on, aga selline püstolikangelane, kes oma vangla ellujäämismentaliteediga tänaval ringi käib, on avalikule korrale ja inimelule suurem oht, kui see kuritegevus, mille vastu ta enda kaitseb. Eesti on sellisest punktist kaugemale jõudnud ja peaks siiski suunduma ja püüdlema parema ühiskonna poole, mitte primitiivsema.
Enesekaitse on inimese õigus ja võime enda eest seista annab talle enesekindluse ja -uhkuse, aga see enesekindlus peaks tulema temast endast, mitte relvast. Ta võib käia jõusaalis ja karatetrennis, enesekindlust annab see talle küllaga, kaitsevõimet tõstab ka oluliselt, aga kahju ei tee seejuures kellelegi. Inimest, kelle kogu enesekindluse alus on tulirelv, peaksin ma aga väga ohtlikuks. Tema väiksemgi jõudemonstratsioon (kõige väiksem ja tagasihoidlikum asi üldse, mis ta teha saab selles mõttes!) on relva näitamine ja see tähendab juba, nagu ma enne ütlesin, elu ja surma olukorra välja kuulutamist. See on liiga palju, kui alternatiiviks on seletamine, et sul on karates roheline vöö, rusika/biitsepsi näitamine või kellelegi lõuga panemine. Või pipragaasi kasutamine.
Niipea kui sa viid olukorra üks aste kõrgemale ja enam ei käi jutt mitte keretäiest, vaid surmast, on olukord ka päti jaoks üks aste kõrgemal ja samuti kõigi ülejäänute jaoks. See tõstab natuke ka “olukorda” kogu Eestis. Järgmisele tegelasele läheb see pätt siis juba ise relvaga kallale ja maailm ongi jälle natuke halvem koht, kus elada.
By ivar on Jul 2, 2008 | Reply
P.S see sinu põgenemise ja vastupanu üle kandmine riigile on üks põhilisi argumente, miks ma toetaks relvade laia levikut rahva hulgas. Et oleks vajaduse korraks relvad olemas, et oleks oskus neid käsitseda ja, et oleks ka vaimne valmisolek neid tarvitada, aga see tähendab ilmset vastuolu mu eelmise jutuga, nii et probleem tekib sellest küll. 90ndate alguse Kaitseliit näitas, mis tähendab kui relvad liiga vabalt levivad. Praeguseks on nad selle poliitika üle vaadanud ja suvalisi tulistamisi on selle võrra vähem. Riiklik kaitsevõime küll kannatab, aga rahuaegne turvalisus suureneb. Mine võta kinni, kas see on hea või halb.
Ma ei ole relvade vastu, aga ma olen selle argumendi vastu, et tulirelva on vaja soetada enesekaitseks. Vähemalt praeguse Eesti tingimustes. (JA ma ei propageeri põgenemist või teadlikku alla andmise suhtumist - rusikatega anna enesekaitseks minna palju tuleb. Tulirelv on lihtsalt olukorraga võrreldes proportsioonist väljas)
By asjadest on Jul 2, 2008 | Reply
Siiski, siiski -pole mõtet seda teemat tramatiseerida ja demoniseerida.
Tapmine on äärmus. Relva saab kasutada ka muul moel kui ainult ühesuunaliseks tapmiseks.
Lähtun seisukohast, et kuna Eesti seadusandlus on relva muretsemise, kandmise ja kasutamise väga täpselt sätestanud, siis ei ole ühiskonnale ohtlikud mitte relvaomanikud (relvaomanikke demoniseeritakse) vaid ikkagi tegelikud ohu allikad -autojuhid, pätid, kaabakad.
Tihti segatakse omavahel ära seaduslikud tulirelvad -ja ebaseaduslike relvadega sooritatud kuriteod. Relv pole ohtlik ega halb lihtsalt iseenesest. Tegemist on õigupoolest sama ohtliku riistaga nagu nurklihvija või mootorsaag. Ausa töömehe käes on see asjakohane tööriist, kurjategija käes aga taparelv.
Väidan ka, et tavalisele inimesele pole ohuks mitte seaduslikku relva omavad isikud vaid need, kes tegelikult vägivalda loovad. Vägivalla initsiaatorid.
Ma ei leia, et inimene peab alati alistuma temale suunatud vägivallale. See kõlab ülekohtuselt. Soovitus põgeneda ja alistuda, ei tähenda seda, et vägivalda ei sünniks või et “keegi ei saa surma”.
Samas ma mõistan, et see on liiga mitmetahuline teema, et sellele üheselt vastata saaks.
By ivar on Jul 2, 2008 | Reply
jah, eks ta ole. Pm on see, mis sa viimases kommentaaris ütlesid õige (kuigi demoniseerimist pole kohanud. tegelt olen üldse harva mingit huvi täheldand relvade vastu ja see on üsna terve suhtumine minu arust), kuigi ma jään ka endiselt enda seisukohtade juurde ja leian, et see, et relvi tsiviilkäibes suht vähe on, on hea. Praegune olukord on üsna rahuldav; kui parandada midagi, siis ennekõike relvade hoiustamist - et lapsed ligi ei pääseks, aga see langeb jälle sinna vastutusvõimelisuse kategooriasse (no tee mis tahad, paljud relvaomanikud hoiavad püstolit mitte kapis luku taga vaid padja all salv all, isegi kui neil lapsed majas on), aga ma ei kujutagi praegu hästi ette, mida selles vallas teha. Tsiviilkäibes relvade ära keelamist ma ka ei poolda.
By ivar on Jul 2, 2008 | Reply
Ah-jaa, mis tööd see aus töömees relvaga teeb, nagu mootorsaega? puid langetab?:D
By ivar on Jul 3, 2008 | Reply
..läksin jälle hoogu
By asjadest on Jul 3, 2008 | Reply
Ivar :D, see on selline kirjanduslik konstruktsioon, tead. Võrdluspilt.
Kuid ma ei saa nõustuda mõttega :”olen üldse harva mingit huvi täheldand relvade vastu ja see on üsna terve suhtumine minu arust”. See on jällegi selline teema, mis on väga individuaalne -ja on ülekohtune ja agressiivne öelda inimestele keda relvaasjandus huvitab, et nende huvi on kuidagi haige või perverssne.
Minu meelest on näiteks hästi kummalised need tegelased, kes pidevalt muusikat kuulavad ja sellest räägivad. Sest minu maailmas ei etenda muusika olulist rolli. Kas ma peaks nüüd arvama, et ma olen kuidagi tervem või parem, kui need nn melomaanid?
Kas tulihingelised filatelistid või ornitoloogid on samuti haiged? Aga tippsportlased (kes saavutavad oma tulemused sageli tervise arvelt)?
Laskesportlased on tänu oma relvahuvile ilmselt alaväärtuslikumad ja haigemad , kui vibusportlased ja jõutõstjad? Kas nii või?
Minu meelest ei tasu pilduda selliseid üleolevaid fraase relvahuviliste aadressil. See on kohatu.
Ütleksin veel seda, et olen 100% nõus, et suurimaid ohte relvadega seoses ongi laste ligipääs neile.
Ja olen rõõmus, et sellel teemal tekkis selline tore keskustelu. Vaidlustes sünnib tõde…
By ivar on Jul 3, 2008 | Reply
Laskesport on OK - mulle meeldib endale ka tiirus laskmas käia, selles mõttes olen relvahuviline ise ka. Aga seda meelt olen ma küll, et see on hea, et iga teine inimene tänaval ei aruta relvateemat, et “oh peaks ka ostma” või “näe naabri Mati ostis ilgelt suure Coldi, nüüd läheb mul ka vaja kodukaitseks vähemalt sama suurt või natuke pirakamat püssi vms”. Nagu ma ütlesin, suhtun ma pisut kahtlustavalt tegelastesse, kes seda enesekaitseks pruukida tahavad ja selle üle, et Eestis ei ole praegu aktuaalseks teemaks, millel turumutid ja taksojuhid räägivad, enda kaitsmine relva abil, olen ma ainult rõõmus! Tunnen hulgaliselt inimesi keda relvateema huvitab ja enamus neist kõiki on kas sõjaväelased, kaitseliitlased või politseinikud, seega on nende huvi professionaalne ja/või sportlik ja nende puhul on see täiesti normaalne. Laskesportlaste puhul ilmselt kaa - kui ma tunneks mõnda, kes eelpoolmainitud kategooriatesse ei kuulu. Aga see on ka seltskond kellega see huvi piirduma peaks. Kui eksisteerib inimesi, kes soovivad relva omada ja nende relva omamise eesmärk on rahuajal teisi inimesi tulistada (mis see enesekaitseks relva omamine muud tähendab), siis see ei ole hea. Praeguses suhteliselt rahulikus olukorras näitab see huvi minu arvates seda, et inimesega ei ole kõik korras ja seega ma ei tahaks sellise tegelase kätte relva anda; kui olukord oleks teine ja relva omamine oleks mingi tänavatel ellu jäämise eeldus, ei meeldiks see mulle samuti, sest näitaks, et meie riik on omadega putsis ja politsei ei saa oma tööga hakkama. Praegusel juhul avalik diskussioon relvade üle puudub ja ma loen seda märgiks, et kumbagi ülalpoolkirjeldatud muret ei eksisteeri. See näitab, et nii ühiskond kui selle liikmed on stabiilsed ja korras psüühikaga. Seda ma pean heaks ja jään ka pidama.
P.S. ainus jutt relvadest, mida ma olen kuulnud väljaspool nimetatud ringkondadest pärinevatelt tegelastelt, on kerkinud tavaliselt seoses sellega, et inimesed kuulevad, et mina olen relvakandja ja ühel puhul ka (siiamaani teoreetiliseks jäänud) huvist relvade kollektsioneerimise vastu. Tavainimeste puhul on aga vähene huvi relvade vastu ainult hea.
P.P.S Mis vahe on relvahuvil ja muusikal? Kui relvahuvi ei tule professionaalsest vajadusest või sportlikust huvist (ja ka siis on see alatooniks) tähendab see huvi teiste inimeste tapmise vastu. Muusika on aga kunst. Nagu ma aru olen saanud on enamus inimesi mingi ühiskondliku diskussiooni käigus jõudnud äratundmisele, et kaunite kunstidega tegelemine on hea või vähemalt normaalne asi, teiste inimeste tapmine on aga miski, mida üldiselt vältima peaks.