Hommikused lehed

Uus mõtlemine - on Internetiaja inimene lollim kui ta vanemad?

Kirjanik Nicholas Carr, kes on palju tähelepanu pööranud kultuuri ja tehnoloogia seostele, kirjutab The Atlanticus ilmunud artiklis Is Google Making Us Stupid? [link Siim Tellerilt] sellest, kuidas Internet ja uued meediakanalid on muutmas inimeste mõtlemist.

Refereerin:
Mõtlemine on seotud mõttevahetusega. Hea pliiatsiga korralikule paberile kirjutades tulevad ka mõtted paremini kui halbades kirjutustingimustes; kui vanadusest pimenev Nietzsche loobus sulega kirjutamisest ja ostis kirjutusmasina, millel ta sai teksti trükkida suletud silmadega, muutus oluliselt tema stiil ja mõtete esitamise viis. Seos suhtluskanali ja mõtteviisi vahel eksisteerib ka mõtete vastuvõtu puhul. Tänu Internetile loevad inimesed käesoleval kümnendil võib-olla isegi rohkem kui näiteks 1980ndatel, mil televisioonil oli infokanalina suurem roll, kuid muutunud on lugemise iseloom. Ei loeta mitte pikki terviklike artikleid, vaid liigutakse kiirelt linke kaudu lehelt lehele ja otsitakse üksikuid lugemist tasuvaid tekstilõike. Inimese aju on aga uue, infoüleküllusest tingitud lugemisviisiga kohanenud ja Internetti kasutavad inimesed muutunud selle tõttu pealiskaudsemaks ja kaotanud võime keskenduda pikkadele tekstidele ning neid mõista. Pealkirjas mainitud Google tuleb aga mängu peamise info otsimise kanalina ja ka otsimis- ning sellest kaudselt tulenevalt ka mõtlemis-harjumuste kujundajana.
Oma globaalse haarde tõttu on Google`il võimalik enneolematul tasemel jälgida inimeste otsimis- ja lugemisharjumusi, ning oma teenust nendele teadmistele vastavalt kujundades teha info hankimise kiiremaks ja mugavamaks, süvendades samas kehtivaid trende; Nicholas Carr muretseb, et selline inimmõistuse funktsioonide arvuti kanda andmine (ta viitab Google`i loojate Sergey Brin`i ja Larry Page`i unistusele tehisintellekti loomisest) tingib muuhulgas selle, et inimesed kaotavad võime nende ülesannetega ise hakkama saada.

Mõistuse võrdlemine arvutiga on aga põhjendatud, kuna inimese lõputult kohanemisvõimeline aju on, harjudes infot arvutite vahendusel saama ja saatma, kohandanud end sealt tuttavatele tööpõhimõtetele ja me muutumegi oma mõtlemiselt aina enam arvutisarnaseks. Arvuti välimus määrab ära inimese välimuse.

*

Kommenteerin:
Inimese mõtlemine on tavaliselt hüplik: liigub alateadlike seoste kaudu detaililt detailile ja ei keskendu kunagi pikalt ühele teemale. Pikk ühe teema käsitlemine, millele meid suunavad raamatud, on seega ebaloomulikum kui see uus otsiv ja vaid lühiajalist keskendumist eeldav lugemisviis, mille Internet ellu on kutsunud. Ka Carr tunnistab, et varasem “sügav” lugemisharjumus on kunstlik, aga siiski kardab ta selle kadumist, nähes selles väljavaates peaasjalikult miinuseid. Ometi jätab ka tema lahti võimaluse, et ehk tähendab see mõtterevolutsiooni, mis loob mingi uue taseme, mida tema praegu ennustada ei oska.

Juhul kui iseseisev seoste loomine ja tekstide mõistmine muutub tarbetuks, kuna mingi muu süsteem (otsimootori tehisintellekt, mis ise neid seoseid loob ja otsijale valmisseatud “mõttekäike” ette söödab) seda asendab, on selle võime taandareng loomulik, nagu mälu tähtsuse vähenemine seoses kirja leiutamisega (kord juba kirjapandud pärimused kipuvad rahva seast kiiresti kaduma, samas kui ainult suuliselt eksisteeriv info kandub aga sajandeid edasi ja seda peetakse pingsalt meeles). Kuigi muistseid eeposeid saab nüüd lugeda ja nende uurimiseks ei pea neid enam meeles pidama, pole kiri tekitanud olukorda, kus inimene unustaks kõik, mis ta viis minutit varem kuulnud on, ja neid, kes mäletavad peast pikki poeeme, tunnustatakse nende saavutuste eest endiselt. Seoste loomise ja teksti sügavama mõistmise võimet võib tabada sama saatus - praktilise vajaduseta selle järele see nõrgeneb (vanema lugemisviisi ebapraktilisus uue meedia tingimustes: kui info, mille järgi suurem osa maailmast toimib on kildudest kokku pandud ja uusi mudeleid järgiv, siis on väga oluline osata mõista neid mudeleid ja osata lugeda kilde), aga ilmselgetel põhjustel ta täielikult ei kao ja inimkond ei muutu selle pärast kollektiivselt debiilikute karjaks. Pigem jääb see võime lihtsalt pisut haruldasemal kujul nende üksikute suurvaimude eeliseks, kes seda veel valdavad, ülejäänud aga orjenteeruvad edukalt maailmas, mis seda võimet ei eeldagi.
Süsteemse lugemise eelis on see, et tänu oma ebaloomulikkusele (oskus, mida tuleb õppida) erineb ta tavalisest hüplikust mõtlemisest ja seda kopeerivast internetikeskkonnast tähendab seega laiemat võimete spektrit, mis on igal juhul eelis. Inimene, kes tahab võimalikult võimekas olla, peaks valdama aga mõlemat: suutma lugeda nii raamatuid, kui suuta hallata kaasaegset infokaost ja leida sealt endale tarvilikke teadmistekillukesi.

Nicholas Carri artiklit lugedes tulid mulle varasemast ajast meelde ka sellised kirjutised, mis lugejatele(sina) huvi võivad pakkuda:
Caleb Crain Twilight of the Books, (The New Yorker, 2007)
Clay Shirky Gin, Television and Social Surplus - Here Comes Everybody (2008)
Veel teemakohast:
Motoko Rich Literacy Debate - Online, R U Really Reading? (NYTimes.com)