Osseetia sõda meie mätta otsast vaadatuna

10. Aug, 2008 | ivar |

Kavatsesin alguses kirjutada pikemat ülevaatlikku postitust seni Gruusias (Georgias) toimunust, ent leidsin, et see oleks liiga pikk ja raske lugemine ning tarbetu olukorras, kus ülevaatliku infot on palju (kes pilti tahab saada, vaadaku siia ja siia ning lugegu ka Eesti Päevalehe võrguversiooni teemakohased postitused läbi) nii et kustutasin artikli ära ja jätsin alles vaid selle osa, mis minu arvates ka Eestit puudutada võib.

Mida Eestil sellest konfliktist õppida on:
1. Ei saa olla juttu mingist ajateenistuse lõpetamisest. Jah, USA ja Lääne-Euroopa peavad vastamisi seisma 21. sajandi ohtudega, millega tegelemiseks profiarmee võib paindlikum olla, kuid Venemaaga piirnevatel aladel on endiselt aktuaalsed samad ohud, mis juba viimased tuhat aastat. Õigupoolest küll oht, sest Venemaid on ainult üks, nagu näitab Ukraina (Väike-Vene) soovimatus Venemaad toetada ja otsus Sevastoopoli baas Gruusia vastu tegutsevale Vene laevastikule sulgeda.

2. Kübersõda tõesti toimib. Eestis olles oli sellest mullu raske aru saada, sest eestisiseselt mitmed lehed toimisid ja eestikeelsed infokanalid samuti. Gruusia puhul langesid esimesena välja valitsusasutuste (nt välismin) lehed, seejärel organisatsioonide lehed, ning viimasel ajal on raskusi juba ingliskeelsete blogijatega ühenduse saamisega.

3.Vene rahvusvaheline propganda töötab. Tõsiasi, et venelased on enamusele osseetidest oma kodakondsuse andnud (eks ikka kriisis sekkumise eesmärgil) on andnud neile Gruusias sõdimiseks nii vägeva ettekäände, et eile veel kooserdas mööda Gruusiat ringi keegi BBC ajakirjanik, kes küsis kohalikelt küsimusi stiilis “Kas teie arvates ei ole Venemaa selline reaktsioon oma kodanikke kaitseks täiesti normaalne?”. Venelaste jutt oma “rahuvalvamisest” ja kodanike kaitsest on seejuures nii mõnedeski rahvusvahelistes uudistes sündmustest küllalt kallutatud pildi loonud. Vene propaganda töötab.

4. Neile, kes aastataguseid Tallinna sündmusi unustama kipuvad - Eestis tegutseb endiselt venemeelne viies kolonn, kes tuletas enda olemasolu meelde, kui ilmus Tallinnas toimunud Gruusiat toetavat meeleavaldust maha vilistama. Nende puhul pole tegu mingite suvaliste osseetidega, kellele lihtsalt kodakondsus on antud, vaid etniliste venelastega, nii et Eestisse sisse tungimiseks jätkub Venemaal moraalset õigust hunnikutes.

5.USA liitlassuhted? Eesti on NATOs, Gruusia pole. Kui see kõrvale jätta, siis Eesti aitab USAd Iraagis 30 mehe ja oma moraalse toetusega, lootes oma häda korral USAlt abi vastu saada. Gruusial on Iraagis 2000 meest, kelle jaoks ameeriklased ei taha isegi lennukit anda, et neid Gruusiasse tuua; mingisugusest USA poolsest panusest Gruusia abistamiseks rääkimata. USA senine tegevus piirdub (vähemalt avalikult) avaldusega, et Venemaa tegevus väljaspool Lõuna-Osseetiat (rahvusvahelise õiguse järgi ka Gruusia territoorium!) jahendab USA-Vene suhteid.

Halvad on praegused sündmused sellepärast, et Venemaa on endale pretsedendi loonud: nii me käitumegi oma naabritega. Eriti halb on kui sellele mingit rahvusvahelist reaktsiooni ei järgne, siis jääb venele mulje et nii võibki. Hea on - kui nii saab üldse öelda -, et see võib avada rahvusvahelise üldsuse silmi rohkem Venemaa agressiivse ja imperialistliku olemuse suhtes (kui see BBC nüüd ainult oma sõnumiga väga edukaks ei saa).

Kui see postitus sind huvitas, siis võiksid kaaluda ka selle blogi RSS voo tellimist.

  1. 2 Responses to “Osseetia sõda meie mätta otsast vaadatuna”

  2. By Noremorse on Aug 11, 2008 | Reply

    Kui sul poleks õigus, oleks see jutt lihtsalt masendav…kuna sul on õigus, on ta masendav JA õige. :/

  3. By ivar on Aug 12, 2008 | Reply

    Alati masendav kui mul õigus on, eksole? No tegelt on Eestil Iraagis siiski 40 meest ja usakad tõid need gruusia sõdurid siiski koju.

Post a Comment