Hommikused lehed

Mõtteid Gruusia konflikti kohta. Toorel kujul.

Venemaa sihib Gruusias ilmselt võimuvahetus. Saakašvili positsioon on kaotatud sõja tõttu ohus ilmselt nii ehk naa., küsimuseks jääb ainult kas ta kukutavad venelased, kas ta kukutavad venelased ja asendavad ta mõne enda hüpiknukuga või tuleb ta järglane veel demokraatlike teid pidi võimule.

Oma valitsuse Gruusia etteotsa seadmine oleks muidugi väga nahhaalne temp, aga äärmisel juhul võimaldaks see tulevikus ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia eraldamist “juriidiliselt korrektsel” teel, ehk mingi Gruusiapoolse “nõusolekuga”. Kui Venemaa sobivat valitsust Gruusias võimule ei pane, siis endameelset võimu nad ei saa. Arvan, et peale seda sõda on Gruusia kõvasti vähem valmis Venemaa sõprust kaaluma ja demokraatiatingimustes ükski selline valitsus ei püsima ei jääks.
Venemaa jutt uuest külmas sõjast on täiesti tõsine ja nad tunnevad vajadust ennast tõestada nii moraalses mõttes (mis külm sõda see on kui sa maailmas kuskil mingeid kriisikesi ei suuda keerutada?) kui starteegilises (oma mõjusfääri kaitsmine “vaenlase” poolele liikumise eest). Kui Venemaa peaks tõesti - vastupidiselt oma lubadustele - tungima Tbilsis ja - vastavalt oma lubadustele - toimetama Saakašvili kohtu ette, siis sellega kordaks Venemaa seda, mida ameeriklased viimasel ajal korda on saatnud: ebasoovitava tegevuskavaga valitsuste (islami ehk “vaenlase” poole liikujad) kiire sõjaga kõrvaldamine ja endameelsete valitsuste asemelepanek. Hämmastav on ainult see, et nähes ameeriklaste ebaedu ja venivaid kriise, millesse nad sattunud on, soovivad venelased seda ikka teha? Ameerikameelsed valitsused püsivad Iraagis ja Afganistaanis vaid USA relvade jõul, nende lahkudes tekiks sinna ilmselt palju vaenulikumad ja islamimeelsemad valitsused kui enne. Juhul kui Venemaa tõesti soovib Gruusias endameelset valitsust paika panna ja paigas hoida, saab ta seda teha vaid relvade toel. Seda, et grusiinid sõja tulemusel venemeelsemaks muutunud ma uskuda ei taha. Pigem tõstab see rahvuslikke meeleolusid ja trotsi (kui just ei tule mängu meeleheide ja täielik pettumine Läänes).

Lääneriike huvitab põhiliselt sõjategevuse lõpetamine. Peaaegu igasugustel tingimustel; Selleks sobivad nii lahingutegevuse eelsed positsioonid kui oleks sobinud ka Gruusia edasitungijärgne positsioon Lõuna-Osseetias, millega Venemaa ei leppind. Kui vaherahu tuleb, siis läheb kuratlikult raskeks selle poole vägesid minema saada, kes konfliktis võidukam on olnud (Ka Gruusia tegi esimese ettepaneku vaherahuks targu oma vallutuste tipul, kui siis oleks relvad vaikima pandud oleks ta nende alade üle ka kontrolli hoidma jäänud). Ei kujuta ette küll kuidas saadakse Vene väed Gruusiast minema. Või Osseetiast, kui sinna keegi ka päriselt rahu valavama tahab tulla. Peale sõja lõppu, juhul kui ei lähe käiku mu eelpool välja pakutud must stsenaarium ja Venemaa ei tee Gruusiast endale oma väikest Iraaki peab keegi seal rahuvalvamise üle võtma. USA seda ilmselt ei saaks: see oleks liiga provotseeriv Venele ja ameeriklastel on ka jõudu vähe (niigi juba mitmes konfliktis sees). Õigem oleks Euroopa Liit; kas ÜRO nime all või oma missiooniga emb-kumb. Euroopa Liidule oleks see võimalus leida praktiline rakendus enda sõjajõududele (ühisvägedele) punktis, mis on oluline Euroopale ehk riigis mis pürib temaga liitumise poole. See oleks vastutuse võtmine oma piirkonnas. ja sobiks ka Euroopalike väärtustega, kuna Gruusia püüdleb neid hindava ühsikonna poole.

Venemaa edasitung Gruusia terrirooriumil (Praegu on kõik teated segased: Tbilisist 65km kaugusel paiknev ja endast Gruusia teedesõlmpunkti kujutav Gori linn võib-olla juba on Vene vägede kontrolli all) ja ähvardused Gruusia president genotsiidi eest kohtu alla anda (kõlab nagu planeeritaks talle Saddam Husseini saatust) on ka Läänt rohkem Venemaa tegevuse osas valgustanud. Senine vagur retoorika on näiteks USA presindendi puhul muutunud palju järsemaks. Kui varem räägiti, et venemaa tegevus jahendab riikidevahelisi suhteid ja oldi põhimõtteliselt isegi nõus, et Vene tegevus Osseetia territoorimul on õigustatud, siis nüüd on president Bush öelnud, et Venemaa ründab suveräänset riiki, millel on demokraatlikult valitud valitsus ja seda ei saa lubada. Venema tegevus on dramaatiline ja brutaalne. Võimalikest vastumeetmetest ta kahjuks midagi ei kostnud, aga ilmselgelt on venelased jälle ületanud hea maitse piiri. (http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/7554507.stm -siin on ka väike video pres Bushi esinemist)
Jälle ütlen ma selle pärast, et ka mullu aprillis kaotasid putinlased Eestiga kembeldes oma (muidu hästi välja mängitud propagnadast tulnud) rahvusvahelise toetuse üle piiri minnes ja Eesti saadikut kiusama hakates. Praegu on üle piiri minek toimunud sõna otseses mõttes ja kui neil ei ole mingeid tõsiseid tulevikuplaane Gruusiaga (nukuvalitsus?), siis on see korralik ämber. Mulle tundub, et varem oleks Lääs suht rahulikult aktsepteerinud igasugust tulemust ja Vene positsioonide muutust Lõuna-Osseetias ja Saakašvili kukkumise oleks see ilmselt niigi kaasa toonud, aga praegu on Venemaa ületanud piiri, kus asja kõrvalt vaadates saab veel virilat nägu tehes öelda, et midagi ületamatult hullu pole ju juhtunud. Kui Venemaal Gruusiaga mingeid tõsisemaid tulevikuplaane pole ei saa me aru, mis mõtet pidid kandma võimalik Gori linna vallutamine ja tsiviilobjektide pommitamine sh Tbilisi rahvsuvahelise lennuväli.
(Gori linna on ka mujal toodud välja kui lõpliku kaalukivi. Sealt kaugemale lihtsalt ei saa enam minna ja väita samal ajal, et seda tehakse Lõuna-Osseetia piiri kaitseks)

Venemaa kasutas oma osseetidest kodanike huvide kaitsmise silti nii kaua kui vähegi võimalik - st kuni Osseetia oli tagasi vallutatud. Siis lubasid nad seisma jääda aga liikusid ikka edasi kuni pidi uue ettekäände andma. Selleks on nüüd Saakašvili kohtu alla andmine.

Gruusia välisministeeriumi lehekülg olla Eesti serveritesse toodud (http://www.hankewitz.ee/wp/?p=1105 Tubli!) ja meie president Ilves plaanib oma toetuse näitamiseks võimalikult kiiresti ühes Läti, Leedu ja Poola presidentidega Gruusiasse sõita.

Muu humanitaarabiga koos doonorverd me Gruusiale ei anna, kuna Eesti varud on nii väiksed. Arvestades kui suure tähelepanu osaliseks see konflikt Eestis saanud on, toimiks üks vereannetuskampaania praegu üle aegade effektiivselt (noh, verekeskus?)

..suhteliselt toorel kujul antud mõtted, mis on tänasest uudistelugemisest tekkinud.