BÖÖÖÖ!!!

Vaikust, porgand areneb

Porgand kõndis üle rohelise välja. Puud eemal kohisesid vaikselt ning helesinises taevas hulpisid üksikud pilved. Rohulibled liikusid tuules ning liblikad lendasid madalalt nende vahelt läbi. Päike paitas oma pehme käega üle küngaste ning silitas krobelisi puukoori. „Möhh,“ arvas porgand ja jäi keset välja seisma. „Ei-ei-ei, tegelikult ka – möhh?“ Kõhedusenoot hiilis porgandi hinge. See pidi ikka midagi väga räiget olema, milleks teda ette valmistati. Ta seisis keset rohelist aasa ja vaatas taevast. Tuul puhus, rohulibled liikusid, oli kuulda linnuhääli. Tasahilju astus porgand edasi, mööda tema jaoks sätitud rada. Tee viis teda üle künka ja seal seisis üks pargipink. Porgand seisatas uuesti ja vaatas pinki.

„Lase käia, istu! Puhka! Sa oled selle välja teeninud.“ Porgand pööras ümber. Üks mees seisis seal. Mees kandis viigipükse ning Dolce & Gabana moodsat liibuvat t-särki ning ta juuksed olid geelitatud ja sirgelt üle pea kammitud. „Miks kõhkled? Sa ei usalda meid? Sul pole ka põhjust. Meie pärast oled sa läbi käinud põrgust. Ja kes oleme meie? Ära muretse, me oleme kõigest abstraktsioon. Samas oleme me sinu jaoks pöördepunkt.“ Porgand vaatas geelipedet pealaest jalatallani ning tal tuli pähe veel hulk asju, mida see mees oli. Porgand seisis ja naeratas totakalt. Geelipede tundis end kohmetult. Ta silus oma juukseid ja jätkas. „Sul pole põhjust mind usaldada ja parem olekski, kui sa seda ei teeks. Sinu usaldamatus on sinu tugevus. Sa oled nagu üksik hunt. Sa oled meie esinumber ja kui sa oled nii kaugele jõudnud sellisena, nagu sa oled, siis on selles midagi. Kasuta seda!“ Porgandile hakkas see tüüp korralikult koppa ette viskama. „Praegu aga puhka! Sa oled astunud sammu edasi. Sa oled täiesti uuel tasemel ning võid kõik eelneva ära unustada, sest siin mängid sa täiesti teiste reeglite järgi.“ Porgand vaatas uuesti päikesepaistelist maailma enda ümber. See oli tegelikult päris äge. Siin lausa pidi kuskil võsas mingeid ringi kepslevaid martsipanist jäneseid ja muinasjutulise toimega maagilisi seeni leiduma. Ühe sellise maagilise seene söömine oleks olukorra veel kindlasti kordi huitavamaks muutnud. Ja noh, siis oli seal see tüüp. Porgand istus pingile ja vaatas geelipedet.

Porgand köhatas. „Tähendab, sa ütled, et ma olen hiljuti edasi arenenud? SINA ütled, et ma olen edasi arenenud? Kust sa sellist infot saad, mees? Ma tahaks teha tutvust sinu allikatega. Ja mees, palun-palun, muuda väheke imagot! Ma oleksin tulnud toime, kui kõrgema taseme maailmakorralduse eest hoolitsevad tegelased oleks olnud redised või mingid muud mölakad, kuid see on liiga palju. See ei ole natuke kõhe. See on kõhe täiesti uute skaalade järgi. Ja need uued reeglid, mille järgi ma mängima pean hakkama – seleta mulle neid natuke. Ma tahaks tõsiselt üle vaadata, mis pagana mänge te siin sellistes riietes üldse mängite. Siis vaatame, kas ma hakkan neid teie mänge kaasa mängima või vaatan ja arenen heaga sammu tagasi, sest sellisele kõrgemale tasemele arenemine lihtsalt pole asja väärt. Üldse, kutsu oma boss siia!“

Geelipede lonkis veidi löödud näoga metsa taha ja tõi sealt varsti ühe väheke soliidsema tegelase välja. Allan oli palju mõistlikum mees ja nad said porgandiga hästi jutu peale. Allan mõistis selgelt, mida räägib ning näitas porgandile ka konkreetseid pabereid ja andmeid, mille põhjal nad olid jõudnud järeldusele, et ta on hiljuti edasi arenenud ja saavutanud täiesti uue potensiaali ja taseme, mistõttu talle ka see puhkus aasal võimaldatud oli. Porgand jäi nõusse. Näitajad olid selgelt tõusnud. Ta oli viimasel ajal natuke trenni ka teinud ja seda oli täiesti tore teada, et ta oli edasi arenenud. Eemal laantes ootasid teda kahtlemata sünged ja hulga süngemad võitlused rediste, pesumasinate, inimeste ja pagan veel teab, milliste kummalise ja haige kujutlusvõime viljadega. Natuke lõõgastust ja puhkust kulus ära. Allani tööpäev sai aga varsti läbi ning nad läksid porgandiga Allani juhendusel maagiliste seente kasvukohta. Järgneva päeva ei olnud porgand üldse suhtlemisvõimeline. Ennast täiesti korda sai porgand alles järgmise päeva hommikuks. Siis veetis ta veel ilusate paljaste naistega seal boonusmaailmas lõunani meeldivat aega ja sõi uskumatult rikkalikku toitu. Lõuna järel oli aeg teele asuda. Eemal paistsid kõledad ja sünged laaned. Mets susises ning muutis kuju. Reeglid tõesti olid muutunud. Ka mets oli edasi arenenud. Porgand seisatas veel hetkeks, vaatas metsaserval seisvat limast peletist. Peletis nõjatus puu najale, väändus ja paindus ja arenes. Porgand mõtles selle üle, kuidas asjad olid muutunud, kuidas kõik oli muutunud, kuidas tema oli muutunud, kuidas muutumine kui protsess ise oli muutunud. Samas tundis ta sisemuses üht tühja kohta. See oli koht, kus Peeter oleks pidanud olema. Porgand limpsas keelt ja astus edasi.